JUHTKIRI ⟩ Probleem, mida vaenukõne seadus lahendab, jääb arusaamatuks

Päeva karikatuur 01.06.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Ainus probleem, mida vaenukõne eelnõu lahendada püüab, on vältida ELi trahvi.
• Justiitsminister Kalle Laaneti sõnul aitab eelnõu Putini-meelsete trollide vastu.
• Eelnõu kaitseks võib öelda, et õnneks ei lähe see vaenukõne määratlemisel liiga kaugele.

Enamasti muudetakse seadusi selleks, et lahendada mingi elus esile kerkinud probleem. Paraku näeme üha enam olukordi, kus juristid ja poliitikud pakuvad küll lahendust, aga jäävad kimpu selle selgitamisega, millist probleemi see ühiskonnas ikkagi lahendab.

Paistab, et ainus probleem, mida valitsuse kooskõlastusringile saadetud nn vaenukõne seadus lahendada püüab, on vältida trahvi ja Euroopa Komisjoni rikkumismenetlust.

Põhjus on selles, et väidetavalt pole Eesti seadusandlus vaenukõne koosseisu osas vastavuses Euroopa Liidu nõukogu 2008. aasta raamotsusega.

Kuid vaenu õhutamine on Eesti karistusseadustikus ka praegu reguleeritud ja raskete tagajärgede korral karistatav.

Muuta toimivat seadust lihtsalt selleks, et olla ELi standardi jaoks voolujoonelisem, võis olla teatav argument ühendusega liitumise ajastul, kuid aastal 2023 jätab see pentsiku mulje.

Vaenukõne ja viisakusetus – sealhulgas avalikus poliitikas – on kahtlemata midagi, mida ka Postimees ühemõtteliselt taunib.

Kuid me oleme skeptilised, kas neid pahesid saab ühiskonnast karistusseadustikuga välja juurida.

Pigem võib ennetav karistamine hakata kahjustama teisi hüvesid, eeskätt sõnavabadust.

Niisugune muudatus avab tee fantaasiale ja süüteo määratlus ei ole enam inimese jaoks selgesti mõistetav.

Vaenukõne liiga püüdlik regulatsioon või ka mõõdukama regulatsiooni üliagar rakendamine võib süvendada solvumiskultuuri ja eelarvamusi ühiskonnarühmade vahel. Selle tagajärjel lõhed ühiskonnas mitte ei parane, vaid vastupidi – kasvavad.

Eelnõu kaitsjad, nagu justiitsminister Kalle Laanet, on välja tulnud argumendiga, et see aitab Putini-meelsete trollide ja vaenu õhutamisele suunatud mõjutustegevuse vastu.

See on uus argument, mis ei sisaldu eelnõu seletuskirjas ja mida pole ka kasutatud varasemates samateemalistes aruteludes. Päris ilmselt püütakse seda nüüd kasutada, et eelnõu «söödavamaks» teha.

Postimehe teisipäevases Fookuses avaldatud usutluses möönab minister, et ta ei tea ühtegi olukorda viimase 15 aasta jooksul, kus nüüd pakutud vaenukõne regulatsioon oleks kaasa aidanud mingi probleemi lahendamisele. Seadus vaatab tulevikku ja julgeolekuolukord halveneb, on tema mantra.

Ka eelnõu seletuskiri ei selgita, millist tegelikku probleemi lahendab Eestis muudatus, kui senine osutus tegelikule ohule «isiku elule, tervisele või varale» asendub märksa ebamäärasema võimalusega karistada ka juhul, kui mõni vaenulik üleskutse «võib ohustada avalikku korda».

Niisugune muudatus avab tee fantaasiale ja süüteo määratlus ei ole enam inimese jaoks selgesti mõistetav. Kas sõna «neeger», mida vanem põlvkond täie enesestmõistetavusega kasutab, võib ka kellegi arust «ohtu» kujutada? Või «tibla»?

Selline mõte tundub ehk praegu absurdne, kuid solvumiskultuur on ennast genereeriv nähtus, mis sobiva vahendi olemasolul loob järjest uusi olukordi, mida avalikkust ohustava vaenuna tõlgendada.

Uue eelnõu kaitseks on öeldud, et õnneks ei lähe see vaenukõne määratlemisel liiga kaugele.

Kuid kaitse jätab vastamata küsimusele, milleks on praegust regulatsiooni vaja muuta. Millist probleemi see siis lahendab?