:format(webp)/nginx/o/2023/05/31/15359303t1h272c.jpg)
Pool sajandit tagasi, 1973. aasta Loomingu juuni- ja juulikuu numbris ilmub Mats Traadi neljas romaan – «Pommeri aed», raamatuna veel sama aasta lõpus, kordustrükk 1985 ning tsensuuri kärbetega taastatud algvariant 2019. Prosaistina oli Traat juba romaaniga «Tants aurukatla ümber» 1970–1971 läbimurde teinud, kirjutab kirjandusteadlane Rein Veidemann.
Kirjutamise ajal algab nõukogude režiimi agoonia, ideoloogiline surve karmistub, hoogu kogub uus venestamine. Aja- ja kultuurilooline proosa võimaldab kunstikeeles kõnetada kaasaega rahvuslikus võtmes. Jaan Kross avab oma skoori Traadiga samal ajal. Ilmuvad novellid «Neli monoloogi Püha Jüri asjus» ja «Pöördtoolitund», mille kõrval alustab oma teekonda «Kolme katku vahel».
Kui Traat oleks kirjutanud luule kõrval ainsana veel «Tantsu aurukatla ümber» ja «Pommeri aia», oleks ta kirjutanud end eesti kirjandusklassikasse. 19. sajandi lõpu venestamiskümnendil Jaagusilla vallakooli õpetaja Jaan Pommeri kolmekümne kaheksanda õpetaja-aasta läbielamisi, võitlemisi, rähklemisi ja mõtteid kujutav «Pommeri aed» on minu silmis täiuselähedane romaan. Mitmekihilisus, psühholoogilisus, vaatepunktide vahetumine, kaasaelav ja hingestatud autorikommentaar, ajastutruudus ning sümbolitega pikitud raamjutustus on täiuslikkuse kvaliteedid.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)