AK kirjanduskool ⟩ Mari Vallisoo kõnetab lugejat kodavere kiälen

Mari Vallisoo viimane luulekogu Foto: Internet

Luuletaja Mari Vallisoo (1950–2013) loomingut iseloomustatakse ikka ja jälle kui üht tänapäeva eesti luule omanäolisemat. Peipsi äärest Sassukverest pärit tüdruk kasvas üles kodaverekeelses ümbruses ning olevat luuletusi loonud juba varasest lapsepõlvest peale, kirjutab Juhan Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra.

Esimene suurem tunnustus tuli keskkooliõpilasena 1969. aasta kirjandusvõistlusel, mille võitis tema luuletus «Kõik saame murelipuudeks». Esimene luulekogu «Kallid koerad» ilmus 1979, kokku üllitas ta neid oma eluajal kümmekond. Enamiku Vallisoo loomingust leiab tema tütre ja õe koostatud suurepärasest koondkogust «Mälestusi maailmast» (2015).

Mari Vallisoo isiku salapärasus torkab praegusel nartsissistlikul ajastul selgelt silma. Poetess suutis terve elu rambivalgusest hoiduda ja tabamatuks jääda. Isegi kirjandusringkondades oli vähe neid, kes olid temaga isiklikult kokku puutunud. Hariduselt oli Vallisoo hoopiski programmeerija, töötades sel erialal kuni vabakutseliseks hakkamiseni aastal 1983. Programmeerimiskeel ja luulekeel võiksid olla otsekui kaks eri viisi maailma kirjeldamiseks. Küllap eeldavad nii luule kui ka programmeerimine mingite mustrite ja algoritmide mõistmist.