Jaanus Nurmoja ⟩ Kriisi peatamiseks on võimalus olemas

Foto: Arvo Meeks

• ​Tähtis on eesti rahvuse, mitte madalate maksumäärade püsima jäämine.
• Perehüvitised vajavad kapitaalremonti, et suureneks kõigi perede sündimus.
• Süsteem lihtsaks –- üksainus «lapsestandardiga» (ca 500 eurot) võrdne lapsetoetus.

Läbi aegade suurima kriisi peatame siis, kui lapsetoetus katab tavavajadused ja me ei hooli selle hinnast, kirjutab MTÜ Kodanikupalga Ümarlaud Eestis juhatuse liige Jaanus Nurmoja.

Hea vastus Priit Humala küsimusele «Kuidas peatada läbi aegade suurim kriis» (PM, 26.05) on olemas. Selle kriisi peatamiseks peavad aga olema täidetud olulised eeldused, mis on seotud meie mõtteviisiga.

Esiteks see, et me tunnistame eesti rahvuse püsima jäämist esmatähtsa eesmärgina. Teiseks tunnistame, et seda eesmärki pole võimalik saavutada ilma toimivate sotsiaalkaitse meetmeteta. Kolmandaks on vaja, et me ei hooliks nende meetmete hinnast isegi siis, kui see hind väljendub maksutõusus.

Meeldib see meile või mitte, kuid peaksime võtma omaks seisukoha, et perekonna majanduslik võimekus lapsi ilmale tuua ja ülal pidada ei pea olema palehigis välja teenitud, vaid  tingimusteta tagatud. Kui meie sotsiaalpoliitika sellest ei lähtu, siis pole lootustki, et sündimusnäitajad soovitud tasemele jõuavad. 

Loobuda tuleb mõtteviisist, et riigipalgalised valvekoerad peaksid hüvede ümberjagamise tulemustest eemal hoidma need, kes on sinna keskmisest enam oma maksudega panustanud. Kui eesmärk on ühine, olgu ka ligipääs ühine. Keda vaja pole, on «sihtivad» valvekoerad, olgu nad siis töötajad või tehisintellekt.

Perehüvitiste süsteem vajab kapitaalremonti, mida riigikogu eelmine koosseis ei teinud (poleks jõudnud ka) ja mida praegune võimuliit pole plaani võtnud. Eesti riik peab oma lapsi toetusi makstes võrdselt kohtlema, kuid põhimõttel, et kord juba antut ei tohi üheltki perelt jälle ära võtta.

Riigikogu eelmine koosseis ja eeskätt Isamaa väärivad perehüvitiste seaduse muudatuste eest peale kriitika ka kiitust. Esiteks provotseeris see elava debati vajalikul teemal. Teiseks – kolmelapselisele perele laekub perehüvitisi 303,33 eurot lapse kohta kuus, mis pole küll piisav, kuid tähendab seda, et edasiminekuks on meil nüüd parem positsioon kui eales varem.

Nüüd oleks õige aeg tõsta see näitaja võrdseks iga lapse kohta sõltumata sellest, mitu neid peres on. Tõsta võrdseks keskmiste standardkulutustega lapse kohta (lühidalt «lapsestandard»), mis on kuni järgmise aasta märtsi lõpuni ümardatult 500 eurot kuus (499,56).

Toetama peab kõigi Eesti laste sündimuse kasvu, mitte ainult kolmandate ja enamate oma.

Eraldi suurpere toetusi pole vaja, praegune toetuste liigirikkus on mõttetu. Toetama peab kõigi Eesti laste sündimuse kasvu, mitte ainult kolmandate ja enamate oma. Seda teeb lapsestandardiga võrdne üks ja ainus lapsetoetus. Kui otsida veelgi paremat «innovatiivset meedet, mis aitaks esmasünnitajate vanust alandada», siis selleks saab olla vaid täisuniversaalne kodanikupalk. 

Nagu olen varemgi, ka valimisdebatil «lahtise tekstiga» välja öelnud, on reformi tõenäoline hind täiendav üksikisiku solidaarsusmaks maksimaalselt kaheksa protsenti kogu brutotulust (nimetagem seda nt ühtekuuluvusmaksuks), kusjuures isegi teatud «beebibuumivaruga». Olgu öeldud, et arvestan praegu kehtiva tulumaksuga, kuna ei tea, kas ja milliseid korrektiive võivad siin teha plaanitavad tulumaksumuudatused.

Võimalik, et osa maksumaksjapalgalisi spetsialiste kaotab töö, kuid on raske öelda, kui paljud ning kas see kokkuhoid võiks ühtekuuluvusmaksu veelgi vähendada. Eesmärk on igatahes oma hinda väärt. Kui üks lahendus teenib Eesti riigi põhiseaduslikke eesmärke, siis peab maksusüsteem seda toetama. Julgen siinkohal väita, et käibemaksu tõstmise vajadus langeb küll ära.

Kolmelapselisel perel, kus kummagi vanema brutopalk on 2100 eurot kuus, tõuseb sellise reformiga kogu netotulu (uue maksu kiuste!) 507,08 euro võrra. Kolmelapselistest peredest võidavad netotulus rohkem või vähem need, kus vanemate maksustatav tulu on kokku vähem kui 6338,50 eurot kuus. Teisisõnu – kui kummagi vanema brutopalk on 3169,25, siis selle pere netotulu võrreldes praegusega ei muutu. Seitsme ja enama lapsega perede hulgas aga on «võitjad» sisuliselt kõik.

Ühe osaga valitsuse plaanidest olen küll nõus. Täiendav tulumaksuvabastus laste ülalpidamisel võib ju meele rõõmsamaks teha, kuid on tarbetu lisaelement. Kui lapsetoetus katab tavavajadused, siis pole maksuvabastust vaja taga nutta. Sama võib öelda ka miinimumelatise kohta, mis toodab kunstlikult võlglasi. Praegusel kujul elatusraha mõttekus satub perehüvitiste reformiga igal juhul kahtluse alla. 

Pole võimatu, et osa inimesi tajub ühtekuuluvusmaksu tõttu üleminekuebaõiglust. Tööandjalt hakatakse ju raha vähem kätte saama! Tekib õigustatud surve palgatõusuks. Siinkohal on aga kompensatsiooniks varnast võtta paljuräägitud töönädala lühendamise idee.

Pole võimatu, et osa inimesi tajub ühtekuuluvusmaksu tõttu üleminekuebaõiglust. Kompensatsiooniks on paljuräägitud töönädala lühendamise idee.

Nii võib samal ajal perehüvitiste reformiga lühendada reedest tööpäeva kolme tunni võrra. See teebki ligi kaheksa protsenti praegusest 40-tunnisest töönädalast. Üleminekust neljale tööpäevale ehk 32-tunnisele töönädalale on aga kindlasti põhjust rääkida siis, kui on teemaks üleminek täisuniversaalsele kodanikupalgale.

Lasterikaste perede toetustelt kahesajaste juppide maha saagimisel ja kõrvalistel muudatustel elatisabis pole laste võrdse kohtlemisega midagi pistmist. Võimuliit teeks õigesti, kui loobuks sellest potjomkinlikust kosmeetikast ja viiks läbi sisulise reformi. Riik muutub siis perede jaoks õhemaks, sest süsteem lihtsustub ja bürokraatlikku ballasti on nende elus vähem. Olematusse kaob ka näiteks suurperede «sujuva väljumise» probleem.

Selleks et näidata üles erilist hoolt lasterikaste perede suhtes, ei ole vaja eraldi rahalist toetust adressaadiga «perekond». Piisab, kui individuaalne lapsetoetus on tavakulutusi katvas suuruses. Mõni soodustingimusel teenus võiks muidugi kõne alla tulla.

Kas sündimust tõhusalt toetav ja ühe maksu võrra rikkam perehüvitiste süsteem peaks hõlmama ainult kodanikke ja nende lapsi või kõiki püsiasukaid? Tasub mõelda, eriti arvestades võimalusega, et perehüvitiste reform kujuneb kodanikupalgale ülemineku esimeseks etapiks.