JUHTKIRI ⟩ Eesti vajab ühtset lähenemist koolielule (6)
29. mai 2023, 23:40
/nginx/o/2023/05/29/15355917t1hd984.jpg)
- Osa omavalitsusi pidurdab üleminekut eestikeelsele haridusele.
- Sel vastuseisul on Keskerakonna poliitiline alatoon.
- Lahendus võiks olla hariduskorralduse viimine riigi tasandile.
Mõne omavalitsuse vastuseis eestikeelsele õppele üleminekule ja väikekoolide sulgemine napi raha tõttu sunnivad küsima, kas haridusküsimused peaksid ülepea kuuluma omavalitsuste pädevusse. Pigem tuleks neid küsimusi lahendada riigi tasandil.
Mõne omavalitsuse vastuseis eestikeelsele õppele üleminekule ja väikekoolide sulgemine napi raha tõttu sunnivad küsima, kas haridusküsimused peaksid ülepea kuuluma omavalitsuste pädevusse. Pigem tuleks neid küsimusi lahendada riigi tasandil.
Nii kirjutab tänane Postimees Tallinna linnavõimude vastuseisust kavale minna järgmisel aastal üle eestikeelsele õppele lasteaias ja põhikooli esimeses ja neljandas klassis. Tallinn ja teisedki reformis kahtlejad põhjendavad vastuseisu vastavate õpetajate nappusega, ehkki haridus- ja teadusministeerium ütleb, et teeb omalt poolt kõik õpetajate leidmiseks.
Kuskilt peab alustama ja pole saladus, et aastaid on just suure venekeelse elanikkonnaga omavalitsused – tavaliselt tähendab see ka Keskerakonna kohalikku võimu – pidurdanud eestikeelse õppe sisseviimist koolides. Sellel vastuseisul on selgelt poliitiline alatoon, sest on just venekeelse kooli «kaitsmine» midagi, millega Keskerakond ja teised venekeelseid valijaid kõnetada proovivad poliitilised jõud nende hääli noolivad.
Paralleelselt vastuseisuga eestikeelsele õppele üleminekule näeme teistki kurbloolist suundumust Eesti hariduses. Nimelt seda, et mitmed kohalikud omavalitsused on rahanappuse tõttu otsustanud sulgeda väikesed maakoolid. Samas on just need olnud kohaliku elu keskpunktid ning kohalikud inimesed on olnud vastu maakoolide kaotamisele. Koolide koondumine tõmbekeskusse tähendab transpordi rolli suurenemist, seda ajal, mil kasvab surve rohepööret läbi viia ja valitsus on teatanud kavast kehtestada automaks.
Probleemi tuum seisneb aga asjaolus, et hariduselu korraldamine on jäetud kohalikele omavalitsustele, mis on oma rahaliste võimaluste poolest teatavasti väga erinevad. Osa omavalitsusi võitleb, et mitte pankrotti minna, teistel läheb paremini. See erinevus tingib selle, et koolide seisukord eri omavalitsustes pole võrreldav. Sama põhimõte kehtib ka eestikeelsele õppele üleminekul – suure venekeelse elanikkonnaga omavalitsusel on õigus kaasa rääkida koolide eestikeelseks muutumisel ja seega on see ka kohalike valimiste küsimus.
Praeguse Ukraina sõja tingimustes ei saa haridusreforme lõputult venitada nagu kummi – sellist pilti oleme juba näinud varasematel aastatel. Tegutseda tuleb kohe.
Aeg oleks seda süsteemi muuta. Lähenemine koolidele peab olema standardne, mis tähendab sarnaselt kaitsekuludega kindlat ja mitme aasta peale kavandatud rahastust.
Muidugi leidub sellele plaanile kaalukaid vastuväiteid. Esmalt saaks taas hoogu kujutelm sellest, et Tallinn sõidab kohalikust elust teerulliga üle ning regionaalpoliitika on jäetud unarusse. Kas ei ole kohalikud omavalitsused ikkagi need, kes tunnevad elu kohapeal kõige paremini? Sestap peab dialoog Tallinna ja kohalike omavalitsuste vahel paranema, kuid on selge, et mida kiiremini muutub koolielu apoliitiliseks (või vähem poliitiliseks) küsimuseks, seda parem Eesti riigile. Praeguse Ukraina sõja tingimustes ei saa haridusreforme lõputult venitada nagu kummi – sellist pilti oleme juba näinud varasematel aastatel. Tegutseda tuleb kohe.
Ja kas ei öelda Eesti hea koha kohta PISA testides, et üks meie tipus olemise põhjusi on kõigile tagatud juurdepääs haridusele? Ühtne lähenemine koolielule vaid tugevdaks seda kuvandit.