Indrek Tarand ⟩ Parteilased otsivad surnud punktist teed vangide dilemmani

Indrek Tarand. Foto: Mihkel Maripuu

• Mänguteooria järgi istuvad nad Toompeal surnud punktis.
• Koalitsioon asus olukorda õigesti lahendama.
• Riikluse arendamine on ka praegu võimalik.

Kui John Nashi mänguteooria oma võluvuses silme ette manada, siis saab igaüks aru: Eesti poliitikas praegu toimuv baseerub surnud punktil, kirjutab kooliõpetaja Indrek Tarand.

Surnud punktis on vastastikune kasu suurem just mitte-koopereeruval juhtumil ning mingist kompromissiotsingust, vastaspoolega arvestamisest või vähemalt ärakuulamisest pole mõtet juttu teha. Sestap panebki parteilaste sellesuunaline jutt muigama. Riigikogus lahtirullunud kevadsündmused on teoreetiliselt põhjendatud sõnaga deadlock. Siin on teoreetikud tõestanud kolm varianti:

a) koostöö vastaspoolte vahel annab ühe punkti jagu kasu kummalegi;

b) vastasseis poolte vahel annab kaks punkti jagu kasu kummalegi;

c) kui üks teeb koostööd ja teine ei tee, siis on tulemus 3:0 koostööst loobuja kasuks.

Seega ei saa ei koalitsioon ega ka opositsioonierakonnad kuidagi üle lootusest va banque mängides puhas vuuk teha. Ehkki Eesti arenguvõimalusi obstruktiivse üle võlli ajamisega kahjustatakse. Seda viimast on võimelised mõistma ka need vähesed helgema peaga parteilased, kes ühel või teisel põhjusel opositsioonis on.

Aga mitte ainult riigikogus, täpselt sama situatsioon on USA esindajatekojas ja senatis. Seal ent on lisafaktoriks ajaraam ning sekundid tiksuvad armutult. Kumb jõuab pärale enne, kas riigivõla teenindamise võimetus või arusaam rahvaesindajate kasu ja rahvusliku arenguvõimaluse säilitamise ühtelangevusest? Kui üks pool valesti riskib, siis saame ehk näha rahandusmaailmas midagi, mida enne pole olnud. Sest vaatamata kõikidele pingutustele viimase paarikümne aasta jooksul olukorda muuta on dollar ikkagi maailmaraha seisuses. Ning nn BRICSi konkureerivat maksesüsteemi on näha sama palju kui Dmitri Medvedevi aasta eest lubatud unikaalset «vene nõutbuuki».

Jah, see on võimu näitamine ja vähemusega mittearvestamine, aga see on ainuke teoreetiliselt õige viis olukorrast väljuda.

Mänguteooria annab punnseisu lahtimuukimiseks kolm strateegilist võimalust: jõukäik, protseduuriline ja heakskiitev/hindav käik. Paistab, et koalitsioon ongi asunud neid õiges järjekorras rakendama. Riigikogu kodukorra seadusest leiti õige paragrahv, viidi selle alusel otsus kõikide rahvaesindajate kätte koos kohustusega hääletada. Jah, see on võimu näitamine ja vähemusega mittearvestamine, aga see on ainuke teoreetiliselt õige viis olukorrast väljuda. Vastasel ei jäänudki muud üle kui leida taas tee advokaat Paul Kerese juurde ning kaevata juhtunu riigikohtusse põhiseaduse järelevalve asjus. Kuna Keres on ennegi EKRE jaoks kohtuasju ja juriidilisi protsesse kaotanud, siis pole raske TrioBetis kihlveoraha õigele kontole panna Tartu kohtust tuleva otsuse asjus.

Küll aga, puhtteoreetilisest vaatepunktist, tegi opositsioon oma käiguga valitsuse elu lihtsamaks. Sest teoorias peaks just valitsus astuma teise sammu ning «võimestama» olukorda veelgi enam jõupositsioonilt. Miks opositsioon niimoodi otsustas? Raske öelda, aga ilmselt ennekõike seepärast, et nad on ise ka jäänud uskuma oma jutte, et opositsioon esindab enamust. Millise matemaatika alusel 41 kohta saanud seltskond ennast teise, 60 kohta saanud rühmituse vastu enamuseks suudab tituleerida, seda teab ehk vaid stringiäris kätt proovinud Helme.

Nüüd muidugi võib kohe kosta ennast isamaalisteks pidavate inimeste õiendust «aga reitingud!» Muidugi saavad ka nemad rahulikumatel hetkedel aru, et reitingutel on kolme aasta ja kümne kuu pärast saabuvate valimiste jaoks sama vähe tähtsust kui 2,7 kilomeetri vahefinišil 50 kilomeetri suusavõistlusel. Eriti kui reiting pärineb Parvel Pruunsilla finantseeritud Espaki-instituudi tellimusel ja tõlgendusel koostatud küsitlusest. Kuid nagu öeldud, opositsioon on oma käigu teinud ja malelaual ei muutu seis enne, kui riigikohus oma seisukohta väljendab.

Kuna mingisugust usaldust vastaspoole suhtes pole ja nn sildade ehitamist ei tasu sellises olukorras proovida, siis peab kevadtöödega ja hariduspõllul lõikusega tegelev kodanikkond lihtsalt ootama ja laskma parteilastel laagerdada. Abiks oleks, kui ajakirjandus ei kajastaks iga detaili selles piinlikuvõitu protseduuris.

Kui valitsus tahab, saab parlamentaarne protsess jätkuda valitsuse eelnõude menetlemise ja vastuvõtmisega, ükskõik millist kisa selle vastu ka ei kostaks. Tuleb riburada pidi nii Nursipalu harjutusala laiendus kui ka ajakirjanduse, üksikisiku ja hotelliomanike maksukoormuse tõus. Ning võib-olla astutakse ka haridussüsteemi eestistamise teel mõnigi tarviliku pikkusega samm.

Rõõmsameelsus ja optimism minus sunnivad tegema pakkumise: «Pange demokraatia jälle täistuuridele!»

Ainuke huvitav aspekt on teooria kolmas komponent, nn vastaspoole suhtes hindav suhtumine. Kas valitsusel jätkub suuremeelsust? Või kas suudaks hoopis opositsioon midagi sellist? Arvestades, «kui valusasti ja poolsurnuks on just opositsiooni löönud maksud» ning kui ära lörtsitud on näiteks Mart Maastiku abielu.

Aga rõõmsameelsus ja optimism minu iseloomu keskse osana sunnivad tegema  pakkumise: «Pange demokraatia jälle täistuuridele!»

Siin on koostööks riikluse arendamisel võimalusi küll ja enamgi. Esiteks tooge saali erakondade rahastamise järelevalve tugevdamise seadus! Ühishuvi peaks selle parandamise vastu ju suur olema. Teiseks võtke ette erakonnaseadus ning puhastage see vastuoludest põhiseaduse mõttega.

Kolmandaks aga täitke paljude parteide kauaaegne, aastakümneid kestnud lubadus: vaadake üle presidendi valimise seadus ning arutage selleteemalise rahvaküsitluse korraldamist. See suuremeelne samm otsedemokraatia toetajate poole ei ole ohtlik, sest presidendivalimise andmine või mitteandmine kodanike otsustada ei ole riiklusele ohtlik, nagu näitavad Tšehhi, Soome jt.

Alustage näiteks riigikogu kodukorra seadusest. Teadupärast on see nagu kirves – mõeldud ennekõike puulõhkumiseks, kuid kõlbab kasutada ka koljupurustajana. Proovige saavutada olukord, kus kodukorra seadust ei kuritarvitata, sest on paremaid viise poliitilise väitluse ja võitluse tarbeks.

Uskuge, tööd jätkuks terveks suveks ja kauemgi ning punnseisu ja surnud punkti asemel saaksite tagasi nn vangide dilemma juurde. Selle puhul on maksimaalselt kasulik tulemus võimalik saavutada teise poole võimalikku huvipõhist käitumist õigesti aimates. Vahel saavad vangid pärast kergema karistusega pääsemist omavahel sõpradekski.