Aili Aarelaid: identiteet pole ehteasjake

, Tallinna Ülikooli juhtivteadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Tallinna Ülikooli juhtivteadur Aili Aarelaid rõhutab oma arvamusloos, et identiteet pole ehteasjake, mida saab kasvõi iga päev vahetada.

Identiteet pole ehteasjake, mida saab kasvõi iga päev vahetada, sättida kenasti kurgu alla või revääri-äärele. Identiteet on sotsiaalsest läbikäimisest tekkinud mõtlemis- ja käitumismall, mida rahvuse poolt peetakse tähtsaks ja väärikaks. Iga rahva identiteet muutub pidevalt, vastavalt inimestevahelistele suhetele  riigi sees ja riikide vahel.

Identiteedist kõneldes on kasutatud ka mõistet orientatsioon: vene-, saksa, prantsuse, inglise jt. orientatsioonid, millest kõneldi palju sõdadevahelises Eestis. Tollal peeti Eestit eelkõige Balti riigiks, ja seda koos Soomega. Nõukogude ajal sai sellest maanurgast Pribaltika, teadagi et Soometa. Pribaltika ei eksisteerinud leedulaste, lätlaste ja eestlaste identiteedi-näitajana, vaid paremate elamistingimustega «Sovetskii Zapadi» poole kiikajate peades. Tänaseks on see mõttemall teisenenud ihaluseks sisult olematu balti-venelaste iseseisva kultuuriruumi järele. Vähemalt lätlaste ja eestlaste jaoks on kooselamine taolise kaasmaalaste identiteediga paratamatus, mis ühtlasi vormib ka põlisrahva eneseteadvustamist.

Soov kuuluda Põhjala regiooni on eestlaste identiteediloomes verinoor nähtus, mis on pigem elatusstandartidele kui kultuurijuurtele põhinev. Rootsi on loomulikult oluliselt lähemal  kui näiteks Jaapan või Mehhiko, mis omakorda tingib nii ajalooliste kui kaasaegsete kultuurimõjude levimise Läänemere läänekaldalt idakaldale. Aga rootslastel on sajandeid õnnestunud olla Skandinaavia valitsejarahvas ja nad tunnetavad ennast Põhjala südamena tänini. 17. sajandil kinkisid nad meile tibatillukese ülikooli ja idee rahvaharidusest, samas muudeti ülemeremaad Rootsi kuningriigi viljaaidaks. Täna on seesama piirkond rootsi finantskapitali mängumaa. Oma SEB kaardiga ei saanud ma ei Stockholmis ega Uppsalas pangakontorites sularahana kätte sealse institutsiooni poolt minu kui eesti kodaniku nimele saadetud tšekki. Mind tõrjuti väga viisakalt kui välismaalast lihtsalt kõrvale väitega, et SEB Rootsis ja Eestis on kaks erinevat süsteemi.

Loomulikult tunnistame balti-saksa kultuuri eesti kultuuriruumi ajaloolise osana. Kaasajal on Saksamaal oluliselt kergem asju ajada ja ringi rännata kui Hispaanias või Itaalias, sest üritused algavad ettemääratud ajal, rongid püsivad graafikus, tuttavaid sõnu tuleb palju ette, jne. Unna väikelinnas jahmusin nähes Oleviste kiriku koopiat (kumb ikka nüüd koopia on?). Oma saksa juurte otsimine võiks vägagi kasulik olla, sest ELi juhtohjad on ilmselt just selle riigi kätte libisenud.

Ei, aga toapoisi mentaliteediga ma seda asja ajada küll ei sooviks.

Tänapäeva eesti identiteet ei saa enam olla ühesuunaline, kas Stockholmile, Peterburile, Berliinile, Brüsselile või kogunisti New Yorgile orienteeruv. Identiteediloomel on kaks põhiallikat: meie oma soome-ugri juuretis ja viimast ümbritsev Teine, üleilmastumise tuhinates pidevalt ilmet ja asendit muutev kultuuripaljusus. Kahekümne aasta eest tunnetasime «eesti asja» hoopis teisiti kui täna ja kümne aasta pärast räägime juba uut juttu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles