JUHTKIRI ⟩ Läänemere piirkonnas kasvab sõjaline pinge

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

• Läänemere piirkond tüürib ebastabiilsuse suunas.
• Valgevene olukord on plahvatusohtlik.
• NATOlt oodatakse juulis tugevaid otsuseid.

Viimaste päevade uudised Valgevenest ja Pihkva oblastist kinnitavad, et sõda jõuab Eestile üha lähemale. Peame olema valmis ootamatusteks.

Muidugi jõudis sõda sisuliselt meie koduuksele juba Ukraina täiemahulise sõja algusega 24. veebruaril 2022, kui meile hakkas tulvama kümneid tuhandeid Ukraina sõjapõgenikke ja meie ise asusime Ukrainale abi organiseerima. Reaalne sõjaline pinge aga jäi siiski meist kaugele.

Nüüdseks võib olla olukord muutunud. Esmalt teatas Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka, et Vene tuumarelvad on teel Valgevenesse. Samal ajal tulevad ebamäärased teated Lukašenka enda tervise kohta. Igal juhul on tegemist plahvatusohtliku olukorraga – samaaegselt võõrriigi tuumarelva riiki saabumisega võib selle diktaator kas olla surnud või teovõimetu. Pole kahtlust, et Lukašenka troonilt langemist üritab maksimaalselt ära kasutada Valgevene opositsioon. Samal ajal on Moskva huvides, et Valgevenes oleks rahulik, sest ehkki Moskval on operatsiooniline kontroll tuumarelva üle, võib see füüsiliselt sattuda Valgevene opositsiooni kätte.

Teiseks sattus laupäeval kahe droonirünnaku alla Vene naftafirma Transneft administratiivhoone Pihkva oblastis. Pihkva oblast külgneb teatavasti Eestiga. Veel on tulnud teateid teistestki droonirünnakutest Lääne-Venemaal. See tähendab, et kui Venemaa materdab droonidega Kiievit ja Ukraina teisi linnu, on ka mitmed Venemaa enda oblastid olnud droonirünnakute sihtmärgiks. Raske on öelda, kas need on ukrainlaste kätetöö, kuid kindlasti lisab see sõjalist pinget Läänemere piirkonnas.

Tõendeid on Moskva tegevuse kohta hetkel raske leida, kuid on selge, et Kreml on huvitatud ebastabiilsusest NATO idatiiva riikides.

Lisatagu veel korruptsiooniskandaalist tõukunud valitsuskriis Leedus ja pilt Läänemere piirkonnast muutub üha ebastabiilsemaks. Sinna juurde tuleb arvestada ka üldise kontekstiga – Ukraina vastupealetungi ettevalmistamist, Wagneri juhi Jegveni Prigožini pidevat kriitikat Kremli aadressil ja ka näiteks sündmusi Belgorodis.

Meenutagem, et NATO tippkohtumine juulis peetakse just Vilniuses ehk piirkonnas, kuhu on viimastel päevadel lisandunud sõjalist pinget. Muidugi seab see täiendavaid üleskutseid ka NATO ette: suurendada senisest veelgi rohkem enda sõjalist kohalolekut idatiiva riikides ning anda samal ajal Ukrainale NATO osas julgustav sõnum.

Tõendeid on Moskva tegevuse kohta hetkel raske leida, kuid on selge, et Kreml on huvitatud ebastabiilsusest NATO idatiiva riikides. Nii näiteks oli ju Rootsis koraani süüdanud tegelasel otsesed sidemed Venemaaga ja teatavasti pani just koraani süütamine Rootsi tee NATOsse pausile. Mitte miski ei garanteeri, et Moskva ei võiks tekitada mingisuguseid provokatsioone, kas NATO idatiiva riikides või Ukrainas näitamaks alliansile nende riikide ebausaldusväärsust. Seetõttu olgem tähelepanelikud, kuid säilitagem mõistagi rahu ja kaine mõistus. Sisepoliitiliste kähmluste korraldajad võiksid meilgi aru saada sellest, et kriisieelne aeg lähiperspektiivis tagasi ei tule.