JUHTKIRI ⟩ Me peame rääkima sooidentiteedi häirest

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

• Teismeliste soov sugu vahetada on kasvanud.
• Soovahetus ei tohi tekitada spordis ebavõrdset olukorda.
• Ühiskonnas peab saama soodüsfooriast vabalt rääkida.

Soodüsfooria ei ole teoreetiline probleem või võõras mure. Meie hulgas on üha rohkem peresid, kes peavad toime tulema teismelisega, kes soovib vahetada oma sugu.

Doktor Kai Haldre, kes juhib Eesti soovahetuse arstlikku ekspertiisikomisjoni, on Postimehele öelnud (13.05), et kui varem pöördus komisjoni poole mõni üksik inimene aastas, siis alates 2012. aastast hakkas pöördujate hulk kasvama ja viimastel aastatel lausa hüppeliselt. Mullu oli neid üle 60.

Väga sageli on soodüsfooriaga noortel vaimse tervise probleemid ja oma soovahetussoovile vastuseisu kohates on mõned neist ähvardanud ka vabasurma minna. See seab niihästi perekonna kui ka komisjoni väga keerulisse olukorda. Andes järele noore soovile, võib küll säästa tema elu, kuid halvimal juhul pöördumatu kirurgilise sekkumise hinnaga.

Eestis saab inimene oma sooandmeid vahetada ka ilma meditsiinilise sekkumiseta, tuleb vaid saada komisjoni luba. Minister Signe Riisalo hinnangul (PM 23.05) tuleks seda korda lihtsustada nii, et piisaks vaid inimese enda tahteavaldusest. Selline lähenemine on küll väga kaasav, kuid sellel on ka täiesti reaalsed ohukohad, mis mujal maailmas on juba selgelt ilmnenud.

Tänase lehe spordikülgedel on ülevaade mehena sündinud, kuid end naisena identifitseerivate sportlaste võistlemisest naiste võistlusklassides. Isegi kui mainitud sportlased on läbinud hormoonravi, on nende sooritusvõime siiski parem kui naistel, eriti kui nad on puberteedi läbinud mehena. See seab naissportlased ebavõrdsesse seisu, mida meie tuntud naissportlased ka selgelt välja ütlevad.

Soolise ebakõlaga inimeste abistamine ja seadusandlikud regulatsioonid peavad olema tõenduspõhised, mitte lähtuma äärmuslikest ideoloogilistest tõekspidamistest.

Tänases lehes teeb Oxfordi ülikooli teadlane Siim Pauklin ka põhjaliku sissevaate viimase aja teadustöödesse sooidentiteedi valdkonnas. Värsked uuringud näitavad, et soodüsfoorial on väga suure tõenäosusega füsioloogilised juured – inimestel, kes ei identifitseeri end oma sünnisooga, on ajuehituses empiiriliselt tuvastatavad erinevused võrreldes inimestega, kellel soodüsfooriat ei ole. See tähendab, et soodüsfooriat on võimalik tõenduspõhiselt diagnoosida.

Selline diagnoosimine on vajalik, et mõista, kas sooidentiteedi häire on püsiv ja kehaline, mis vajab sugu muutvat hormonaalset ja kirurgilist ravi, või ajutine psüühiline ebakõla, mis vajab vaimse tervise ravimeetodeid.

Olukorra muudab keeruliseks asjaolu, et transsooliste õiguste eest võitlevad aktivistid süüdistavad transfoobias neid teadlasi, arste ja poliitikuid, kes püüavad vastustada inimese õigust vabalt oma sugu määratleda. See on mujal maailmas nii mõnelgi juhul viinud eksperdi tühistamiseni sotsiaalmeedias, maine kaotuse või tööalase tagasilöögini.

Aktivistide surve tagada inimestele õigus vabalt oma sugu vahetada muudab väga keeruliseks kõigi tegevuse, kes peavad iga soovahetussooviga noorele leidma sellise tõenduspõhise ravi, mis on talle kõige kohasem. See on võimalik vaid ühiskondlikus õhkkonnas, kus soodüsfooriast saab rääkida vabalt ja sildistamist kartmata. Meedial on sellise õhkkonna loomisel keskne roll.