ARVUSTUS ⟩ Rootsis kasvas soovahetusoperatsioonide arv kümne aastaga kordades

17.05.23, Tallinn LGBT-vaenu vastasel päeval toimus Tammsaare pargis meeleavaldus. Q-Space’i kultuuriprojekti sõnul oli meeleavalduse eesmärk tuua tähelepanu LGBT+ inimeste vastasele vägivallale ning näidata üles üksmeelt LGBT+ ukrainlastega. Foto Taavi Sepp, Postimees Foto: Taavi Sepp

Transseksuaalsus ei ole moodsa aja leiutis, teadmine soolisest ambivalentsust olemas pea kõigis kultuurides, kirjutab ettevõtja Tõnis Arro arvustuses Douglas Murray raamatu «Hulkade sõgedus» kohta (vt Akadeemia, märts 2023).

Belgia neiu Nancy, kes kasvas üles vendade hulgas ja otsustas teismeeas, et parem oleks olla mees. Kolmekümnendates aastates sai temast Nathan – ta sai hormoonravi, ta rinnad eemaldati kirurgiliselt ja teise operatsiooni käigus ehitati talle peenis. Ta ei olnud tulemusega rahul, talle ei meeldinud tema uus keha paremini kui varasem.

44-aastaselt lahkus ta elust eutanaasia teel, mida Belgia riiklik meditsiinisüsteem talle võimaldas, pärast seda, kui oli püüdnud temast ebaõnnestunult meest teha. Raske võib tulevastel põlvedel olla mõista, et see tapmine, nagu ka varasemad operatsioonid Nancy soo muutmiseks, olid sooritatud parimate kavatsustega.

Teemast on saanud dogma

Kas trans on reaalselt eksisteeriv kategooria? Mis teeb kellegi transsooliseks? Kas kellegi füüsilist sugu on ikka tõepoolest võimalik muuta? Ja kas see on ikka tõesti parim viis paljude komplekssete probleemide lahendamiseks? Tänapäeva keerulistest teemadest on trans-liikumine radikaalseim oma nõudmistes ja segaseim eeldustes. Trans-teema nõuab ja saabki avalikkuses pidevat tähelepanu, nõudes keele ja arusaamade ümberkorraldamist.

Trans-teemast on lühikese ajaga saanud dogma, mille küsitavusele osundamine võib tähendada poliitilist enesetappu ja avaliku karjääri lõppu. Nii näeme Suurbritannias ka konservatiivseid ministreid kaitsmas bioloogilise soo muutmise lihtsustamist, leiame hariduslikke juhtnööre, mis soovitavad algkooli lastele seletada, et kõikidel inimestel, olenemata soost, esineb kuupuhastust ja jõuame USA föderaalseaduseni, mille kohaselt sugu ei ole enam bioloogiline nähtus vaid identiteedi-kategooria. Trans on nagu müürimurdja, mis peab purustama viimase patriarhaalse kantsi.

Transseksuaalsus ei ole moodsa aja leiutis, teadmine soolisest ambivalentsust olemas pea kõigis kultuurides, ulatudes transvestiitidest (inimesed, kes soovivad kanda vastassoo riietust) transseksuaalideni (inimesed, kes on teinud läbi hulga meditsiinilisi protseduure selleks, et oma keha vastassoo tunnustega ehtida). Enamikus kultuurides on mingil kujul aktsepteeritud arusaam, et on inimesi, kes on sündinud ühes kehas, aga soovivad elada teistsuguses.

Väike hulk inimesi, kes on sündinud kehas, millel on mõlema soo tunnuseid või muid füüsilisi tunnuseid, mille põhjal võib väita, et nende sugu ei ole selgelt määratletav. Selliseid tunnuseid on ühel kahest tuhandest lapsest, kellest omakorda iga kolmesajas vajab meditsiinilist abi. Pikka aega arvati, et õige on varakult otsustada, milline on sellise lapse jaoks sobivaim sugu ja teda selliseks kujundada. Sotsiaalmeedia ajastul hakkasid aga sellised inimesed üksteist leidma ja identiteedi-liikumisena organiseeruma.

/.../

On olemas interseksuaalsed inimesed, kes on bioloogiliselt mehed või naised, aga kellel on ka teiseseid vastassoo sootunnuseid, aga on ka neid, kes tunnevad seksuaalset erutust kujutades end riietumas vastassoole omaselt või koguni kujutledes end vastassoo kehas elavana. Seda nähtust tuntakse autogünefiilia nime all ja tänases trans-narratiivis on see peaaegu vihakõnena sildistatav tabuteema.

Teadlasi, kes nähtust sellisest perspektiivist käsitlevad jälitatakse ja vaenatakse sest üldine soov on kogu teema deseksualiseerida. Seetõttu on transseksusaalsuse asemel soovitav kasutada ka uut sõna – transsoolisus. Sarnaselt homoseksuaalsusele, mida näidatakse täielikult raudvara-probleemina, kus inimese individuaalsetel eelistustel, valikutel ja ihadel pole mingit rolli, tuleb trans-teemast kõneldes hoiduda viitamast transseksuaalsuse võimalikule erootilisele motiveeritusele. Mõnede teadlaste arvates see aga just nii on.

Näiteks Michael Bailey on aastatepikkustele uuringutele tuginedes väitnud, et enamik transseksuaalsetest meestest on naiselikud gei-mehed, kes paljude teiste gei-meeste jaoks liiga naiselikud on. Naiseks muutumine avardab selliste meeste jaoks oluliselt võimalike seksuaalpartnerite ampluaad.

Kahe transsooliste grupi olemasolu tunnistamine on vastuolus valdava trans-poliitikaga. Nimelt - kui tegemist on kellegi seksuaalsete eelistustega võib liberaalne ühiskond seda küll sallida, aga sellest ei tulene kuidagi vajadus kogu ühiskonna keelekasutuse muutmiseks või meestele ja naistele mõeldud tualettruumide kaotamiseks. Ammugi aga ei ole see küllaldane põhjus kooliprogrammides soolisuse kohta käivate teadmiste asendamiseks arusaamaga, et sugu on sotsiaalne konstrukt. Sallides inimeste õigust arvata endast mida tahes, ei tulene sellest kuidagi kogu ühiskonna kohustust neid arvamusi omaks võtta.

Aga see mõttekäik vaatab mööda tähtsaimast erinevusest. Gei on tõesti gei just siis, kui ta nii otsustab. Sellest ei tulene, et ta ei võiks ühel päeval teisiti otsustada. Geimees võib armuda naisesse ja leida, et ta on siiski bi- või heteroseksuaalne. Transsoolistel seda võimalust ei ole. Viimase kümne aastaga on USAs rajatud viiskümmend soovahetuse kliinikut, teismelised tüdrukud vahetavad sugu massiliselt, vanemate teadmata.

Vanemate arvamus seadusega keelatud

Paljudes riikides on vanemate informeerimine või nende arvamuse küsimine lausa seadusega keelatud ja soovahetuse algatamine tehtud teismelistele väga lihtsaks. Hormoonravimite saamiseks võib koolitundidest puududa, mõnel pool on aga trans-nõustamine ja hormoonid lausa kooli territooriumil kättesaadad.

Enamik teismelisi tüdrukuid, kes otsustavad, et nad on tegelikult poisid, pole kogenud lähedust vastassooga, on aga juba tundnud murdeea ebamugavust. Enamusel läheb sooline düsfooria mõne aasta jooksul üle, eriti siis, kui see kohtab teistsugust reaktsiooni ja valikus oleks peale hormoonide ka toetav teraapia. Siiski on just soovahetuse-soovi aktsepteerimine juba täna arstide ja muude spetsialistide poolt valdav ja paljudes riikides lausa ainulubatav lähenemine.

Teismeline neiu (nagu enamus soovahetajaid on) tuleb terapeudi juurde ja teatab et ta on tegelikult poiss. Kuigi tal pole olnud seni mingeid poisilikkuse tunnuseid, ei taha, sageli aga koguni ei tohi, arst või muu nõustaja tema otsust kahtluse alla seada. Puberteeti peatavat ravi alustatakse tihti juba esimese kohtumise järel ja järgmised sammud – hormoonravi ja kirurgiline sekkumine - tulevad hiljem peaaegu automaatselt. Sageli on soovahetuse teele asumine seotud sõpradega (poisteks hakatakse grupikaupa), tihti on soovahetust soovival teismelisel muidki kohanemisprobleeme või suhtlemisraskusi, peaaegu alati aga eelneb sellele sammule põhjalik süvenemine sotsiaalmeediasse, kus on palju mõjukaid trans-autoriteete ja sellele pühendunud lehekülgi.

Värske transsooline saab endale uue kogukonna, peaaegu nagu uue perekonna, kes teda kui vaprat pöördunut kangelasena tervitab. Jääb veel märkida, et trans-põhimõtted on juba leidnud tee kooliprogrammidesse, kus juba algkooli lastele selgitatakse, et kromosoomid ei määra sugu. Oleks vale arvata, nagu toimuks see kõik meist kaugel.

Näiteks Rootsis kasvas soovahetuse operatsioonide arv viimase kümne aastaga varasemaga võrreldes 1400 protsenti ja ka EV Sotsiaalministeeriumis oli hiljuti töös määruse projekt, mille eesmärk oli soovahetuse otsuste oluliselt lihtsamaks muutmine. (Toona jäi muutus siiski tegemata).

Artikli näol on tegemist lõiguga arvustusest Douglas Murray raamatule «Hulkade sõgedus» (Akadeemia, märts 2023).