/nginx/o/2016/05/04/5337493t1heeec.jpg)
/nginx/o/2023/02/22/15154422t1hdc19.jpg)
Esiteks on kavandatava maksu puhul tegemist pretsedenti loova omandimaksuga, teiseks on uus maks läbi mõtlemata ning kolmandaks on maks ebaõiglane – autoomanikult võetakse raha vaid seetõttu, et sealt justkui annab võtta.
Kas ühe auto poliitika on ikka õigustatud?
Aasta aega tagasi liikusin ringi maasturiga, mis oli loodud justkui igaks asjaks – sellega sai vedada käru, sõidutada lapsi, käia tööl ja teatris ning murda läbi ka kohalikest maateedest, mis liigituvad madalaima hooldetasemega teedeks ning mis on talvel seetõttu aeg-ajalt sõiduautole läbimatud.
Sellel autol oli ainult üks suur häda – nimelt oli ta võrdlemisi janune, kulistades keskmiselt 10 liitrit diiselkütust 100 kilomeetri kohta.
Kuna sõita tuleb palju, siis väsitasid 450-600 eurosed kütusearved mind (eelkõige mu rahakoti) ära, mistõttu ostsin asemele tagaveolise sõiduauto, mille janu on kaks korda väiksem. Sain seda teha, sest samas jäi majapidamisse hädajuhtudeks nelikveoline NIVA ning silmarõõmuks/hobiautone ka nüüd juba 26 aastat vana suuremapoolse bensiinimootoriga luksuslik keskklassi sedaan. Loogika on lihtne: igapäevaselt liikudes kulutan kütust vähe, suvel liigutan 1000 kilomeetri ulatuses oma kulukamat hobisedaani, käruvedamised ja talvised läbimurdmised teen vajadusel Nivaga. Viimast, muuseas, läheb tarvis rohkem kui arvata võib, sest sellega vean vajadusel ka ehitusmaterjali ning sikutan välja teisi perekonna hätta sattunud sõidukeid. Ja meie talihoolduse ja maateede juures asju ikka juhtub.
Automaksu kehtestamise puhul tuleb minul (ja paljudel teistel) tõsiselt hakata mõtlema, mis ja kuidas edasi – lisaks eelmainitutele on peres veel autosid, sest hommikuti tormame me ju erinevatesse suundadesse. Neid masinaid kaotada ei saa. Kui pean loobuma (vanarauda?) oma teistest autodest, siis leida taaskord sõiduk, mis vähemalt maasturivõimeid omab. Ja neid omab tegelikkuses ainult… Maastur.
PS! Kes tuleb mulle rääkima ühistrantspordist, siis lähim rongipeatus on 3 km kaugusel ning see va tasuta bussi pole ma kunagi näinud. Ehk teisisõnu – buss minu juurde ei sõida ja ei hakkagi sõitma.
Kas vara omamine on halb?
Automaksu puhul on tegemist olukorraga, kus perioodiliselt hakatakse nõudma raha vara eest, mille inimene on juba soetanud. Ta on käinud tööl, maksnud palgalt maksud. Ostnud sõiduki, maksnud selle eest, tasunud ka selle soetamisel lõivud. Iga diisliliitri eest maksab ta riigile aktsiisi ümardatult 37 ja bensiiniliitri eest 56 senti. Sellele lisandub käibemaks, mis jääb samuti riigile. Näiteks bensiiniliitri puhul moodustab 1,8 eurose hinna puhul kütuse enda hind 94 senti, millele lisandub 56,3 senti kütuseaktsiisi ning 30 senti käibemaksu.
Ja see on õigustatud, sest tarbiv auto tõepoolest tekitab nii heitgaase kui kulutab teedevõrku. Samamoodi mõistame me ju seda, kui paneme kohvimasinasse kohviube – ubade eest maksame iga kord eraldi, kuid masina oleme juba välja ostnud. Ning masina omamist ei pea me ju kuidagi maksustamise vääriliseks.
Tegelikult on automaksu kehtestamise soov ja selle valimatu õigustamine inimeste õiguslikul ootusel tampimine: kujutage ette olukorda, kus olete higi ja pangalaenuga ehitanud endale maja või soetanud korteri ja siis ühel hetkel öeldakse, et mis see 600 eurot aastas siis korteri omamine ja 1200 eurot aastas maja omamine ära ei ole – lisaks majaomanikule elavad seal ju ka tema lapsed, näiteks neljaliikmelise pere puhul jagame 1200 eurot 12 kuuga ja siis veel neljaga ja – ainult 25 eurot inimese kohta!
See kõik võib veel juhtuda. Sest inimestest kaugenenud poliitikutel ja ametnikel puudub oskus säästa, kuid see-eest oskavad nad leida viise, kuidas meilt saada raha enda hapude otsuste katteks.
Autoomaniku päästmine pole autoomaniku enda asi. Toeta autoomanikke, sest sinu maja, käekott, käekell või tutimüts võib olla järgmine!