:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2023/05/19/15331160t1h46f3.jpg)
Tartusse planeeritavas Sükus on kunstialased probleemid jäänud lahendamata, kirjutab kunstiajaloolane Krista Piirimäe.
10. mail kirjutasin Tartu Postimehes Elmar Kitse seinamaali ja Süku teemal, lootuses, et ehk pannakse see üks eesti kunsti tippteos ikkagi üles. Kuid ähvardamas on hullem olukord – võimatus tegeleda kunstiteadusega.
Nimelt ei ole Sükusse planeeritud kogusid. Seda otsust ei ole põhjendatud, ka mitte pärast minu sügisest artiklit («Kolmainsus: kogud, teadus, kollektiiv», TPM 29.11.2021). See on ebademokraatlik. Öeldakse, et internetis aadressil muis.ee olevat kõik andmed olemas, mis muuseas ei ole õige. Selle saatusliku otsuse tegija ei ole ei museoloog ega kunstiajaloolane.
Muuseum koos kogudega
Muuseumi töö kvaliteedi ja õigustuse riiklikule ülalpidamisele määrab teadustöö. Tartu kunstimuuseumi targad direktorid andsid igale teadurile kogu, mis aitab kasvatada temast selle kunstiliigi spetsialisti, sest usaldusväärset uurimistööd saab teha ainult originaalidega suheldes.
Kui inimene on muuseumis tööl kunsti ja mitte palga pärast, siis ta käib pidevalt oma kogus, et nautida taieste ilu, mõtiskleda, miks on nad loodud just sellisteks, kes veel on midagi sarnast teinud. Ta hakkab märkama ühe ja teise loomingus muudatusi ja arengut ning uurima, kas need on toimunud kellegi mõjutusel. Tulevad võrdlused, üldistused ning ideed isiku- ja rühmanäituste korraldamiseks, kus ajalisse järjekorda panduna tekivad uued küsimused ja vastused.
Vallikraavi tänava majas oli nii palju põnevaid ideid, et ühel aastal korraldati 24 näitust. Kõik tehti oma jõududega, v.a plakati ja trükiste kujundamine, aga mitte näituste kujundused.
Muuseumi töö kvaliteedi ja õigustuse riiklikule ülalpidamisele määrab teadustöö.
Näitused meeldisid tartlastele nii väga, et näiteks 1976. aastal tuli neid vaatama 33 000 inimest ja 308 korral paluti kedagi muuseumist giidiks. Seda tegid kõik hea meelega. Kuna kogud olid alati avatud kõikidele teaduritele, õppisid nad tundma eesti kunsti laiemalt. See on juhtunud ka ühe endise akvarelli ja tarbekunsti kogude hoidjaga, kes on võimeline kirjutama kõikidel teemadel.
Sellest sajandist on üks tore näide nüüdseks ametist lahkunud Ahti Seppeti tegevusest. Ta käis iga päev vaatamas oma skulptuure, oma lapsi. Sajandi algul toodi tema kogusse ka keraamika ja tal sündis idee korraldada suurepärane üle-eestiline näitus «Suur vaas».
Kõrgetasemelise teadustöö näiteks olgu Niina Raidi kirjutatud Aleksander Vardi näituse kataloogi eessõna 1961. aastast, mida lugesin seoses Vardi monograafia koostamisega. Tuli tõdeda, et Raidi antud hinnangud kehtivad ka 60 aastat hiljem ja tema sõnu võib usaldada ka nende teoste puhul, mida endal ei õnnestu näha.
Selline teaduslik täpsus saavutati nõnda, et näituse viimaseks nädalaks pidi kataloogi eessõna valmis olema, nii et muuseumi teaduskollektiiv sai kunstile antud hinnangute vettpidavust kontrollida. Kataloogi eessõna arutelu oli nagu väitekirja retsenseerimine.
Vardi monograafia koostamisel sain kinnitust ka sellele, et Eesti riiklikud asutused on osanud endale muretseda Vardi parimad taiesed. Erakogudes on vaid üksikud šedöövrid ning eraisikul on õigus oma teost monograafias mitte esitada, nagu on juhtunud Vardi esimese abstraktiga.
Muuseum ilma kogudeta
Tartu kunstimuuseumi kogud on olnud mõnda aega linna veerel Eesti Rahva Muuseumis, kuhu jõudmiseks tuleb läbida pikk maa. Esimeseks tagajärjeks on näituste vähenemine alla kümne, kuigi Vallikraavi maja kuue (suvel seitsme) ruumi asemel on neid seal nüüd kolmteist. Sealjuures pole ühtegi näitust tehtud ilma välisabita. Näiteks sel sügisel korraldab tallinlane Mai Levin näituse «Kujutav kunst Tartus 1960ndatel». Aga mis saab veel tulevase Süku põhiekspositsioonist, mis peaks käsitlema Tartu kunsti aegade algusest peale!
Tartu kunstimuuseumi põhiülesandeks on Tartu kunsti jäädvustamine ajalukku, ta on ainuke institutsioon Tartus, kellele on kultuuriministeerium vastavad vahendid garanteerinud. Sellele lootsid ka muuseumi rajanud Tartu kunstnikud. Samuti peab kultuurkapital oma rahaeraldamistes silmas pidama muuseumi kohustusi.
Jäädvustamine toimub erinevates vormides. Kahte vormi – näitustest artiklite kirjutamist ja portreefilmide loomist – Tartmus ei harrasta. Küll aga antakse igal aastal välja mitu trükist juba näituse avamiseks. Selles ongi põhiprobleem, sest ei ole peetud vajalikuks süveneda kunsti, seda põhjalikult uurida. Nii ongi trükised täidetud intervjuudega, mis kuuluvad meelelahutuse rubriiki. Nagu olid Niina Raidi koostatud kataloogis kunstniku sõnad ainsad, mida ei saanud tõe pähe võtta. Intervjuud trükki andes peab küsitleja valed faktid ära parandama ja lisama kommentaarid, näiteks millisesse kunstilisse vormi on autor oma üllad eesmärgid suutnud valada. Viimane Tartmusi trükis, mis teeb lugeja kunsti alal targemaks, on Reeli Kõivu ja Tõnis Tatari kataloog «Metsa ja Mere vahel Eesti Loodusmaa» (2013).
Kui kogud ei ole seal, kus muuseumi teadurid töötavad, siis on raske täita oma kohust eesti rahva ees.
Ka illustratsioonide valikut ei ole trükistes põhjendatud ja need ongi juhuslikud. Juhuslik on ka ostude valik, pigem on ostukomisjon läinud populismi õnge, millest on pikemalt juttu artiklis «Halva kunsti ostmine maksumaksja raha eest on mitmekordne kuritegu» (Postimehe veeb, 27.05.2022). Miks on kultuurkapital salastama hakanud, missuguste teoste ostmiseks raha eraldatakse: autor, pealkiri, hind?
Kokkuvõte: kui kogud ei ole seal, kus muuseumi teadurid töötavad, siis on raske täita oma kohust eesti rahva ees. Ning seda ei saa teha ka tulevased kunstiajaloolased, sest kunstist ei ole jäetud ajalukku andmeid, mida saab usaldada.
Kuid on olemas suurepärane lahendus: Süku alla tuleb veel üks korrus, kuhu planeeritakse autoparkla. Paneme sinna hoopis kunsti! Nii saab lõpetada artikli optimistlikult ja sõnad «heade mõtete linn» kehtivad jätkuvalt võimsalt.