Juhtkiri ⟩ Ühismeediasse saadetud laste peksuvideo avab vägivalla uue tahu

Foto: Remo Tõnismäe

• Sotsiaalmeedia võidukäik on endaga korraga kaasa toonud nii head kui ka halba.
• Ehmatav on sotsiaalmeedia kasutajate vähene teadlikkus sellest, mida peksuvideot nähes teha ­tuleb.
• Kodu, kool ja kogukond – kõik nad peaksid olema vägivallaennetuse osalised.

Viljandimaalt sotsiaalmeediasse läinud ja seal kulutulena levinud peksuvideo toob ilmsiks lastevahelise vägivalla ühe olulise aspekti. Kui vägivallatseja hukkamõistmine on selge ja ühene, siis samal ajal tuleb tegeleda ka küsimusega, mida teha vägivallavideo levitajatega.

Sellise levitamise eesmärgid võivad olla mitmesugused ning soov ohvrit alandada on üks nendest. Peksu ülesvõtja või salvestise levitaja eesmärk võib olla ka õiglus jalule seada, kuid selleks tuleb pöörduda politsei või koolijuhtide poole.

Selle juhtumi puhul kulutas veebipolitseinik hulga tööaega, et räige video levitamisele piir panna, sest iga uus levitamine tekitab veel enam probleeme nii ohvrile kui ka peksjale, kes mõlemad on lapsed.

Looga käib kaasa võimalik versioon, mille järgi oli video ülesvõtjate soov, et peksja peksaks, selle saaks üles võtta ning peksjat sellega šantažeerida. Kui see nõnda oli, on tegemist eriti mitmekihilise juhtumiga. Kui vägivallatseja oli suuremate poiste surve all, siis peab juhtumi uurimine jõudma ka nendeni, kes vägivalda õhutasid.

Nagu kõigis ühiskonnaelu avaldustes – kodu- ja koolivägivallast poliitika ning riikidevaheliste suheteni – on sotsiaalmeedia võidukäik endaga korraga kaasa toonud nii head kui ka halba. Ühelt poolt aitab see kaasa vägivallajuhtumite avastamisele, aga teiselt poolt muutub sotsiaalmeedia ja seal postituste tegemine ise manipuleerimise vahendiks.

Meenutame, et hiljaaegu leidis Lähte ühisgümnaasiumis aset juhtum, kus õpetaja lasi käed käiku teda väidetavalt provotseerinud õpilase kallal ja seegi video levis ühismeedias hoogsalt. Jällegi, tegu ise oli täiesti lubamatu, aga selle juures tuleb esitada küsimus, kas sellise video «kättesaamine» oligi eesmärk.

Ehmatav on sotsiaalmeedia kasutajate vähene teadlikkus sellest, mida peksuvideot nähes teha tuleb.

Üpris ehmatav on sotsiaalmeedia kasutajate vähene teadlikkus sellest, mida peksuvideot nähes teha ­tuleb. Nii täiskasvanuteni kui ka ­lasteni peab jõudma arusaam, et peksuvideo levitamine ja veel enam selles osalejate nimede lisamine on ränk eksimus. Pöörduda tuleb kooli juhtkonna, lapsevanemate, lastekaitse ja politsei poole. Selle juhtumi puhul tuleb eeskätt kiita videost teatanud lapsi.

Ükski juhtum ei tohi ohvrit taasohvristada ega peksjat šantažeerida, vaid mõlema lapse probleemidega tuleb tegeleda. Vanematele peab aga eriti südamele panema, et nad oma lastega räägiksid, sest miski pole olulisem kui kodune usaldus. See annab lapsele kindlustunde ka kõige ebameeldivamad juhtumid südamelt ära rääkida.

Enne kui aprilli lõpus toimunud peksmine ühismeedias plahvatuslikult avalikuks tuli, oli see mõnda aega asjaosaliste saladus. Võimalik, et ohvril või kellelgi peksu tunnistajaist isegi tekkis tunne, et see asi ei või nii jääda.

Kuid sel juhul polnud kellelgi neist usaldust, et abi saamiseks oma vanemate poole pöörduda. ­Ehkki tegelikud kulgesid sündmused nii, et abi tulnuks otsida juba varem. Kodu, kool ja kogukond – kõik nad peaksid olema vägivallaennetuse osalised.

Kui meenutada sarnaseid alaealiste vägivalla juhtumeid – näiteks mullu sügisel Pärnumaal –, siis joonistub ikka välja pikem sündmuste ahel, milles noored ei suuda leida tuge pakkuvat usaldusisikut.