Juhtkiri ⟩ Bahmuti langemine ei peida Venemaa probleeme

Päeva karikatuur, 23. mai. Foto: Urmas Nemvalts

• Strateegilises plaanis pole Bahmuti langemisel suurt tähtsust.
• Samas on Bahmut koos Mariupoliga Ukraina vastupanu sümbol.
• Sõjaajaloos on mitu linna muutunud tarbetu verevalamise sümboliks.

​Bahmuti langemine Vene vägede kätte ei pruugi tähendada Venemaale mingit läbimurret, sest rahvusvaheline foon on muutumas üha enam Ukrainat toetavaks ning ka Venemaal endal suureneb segadus.

Ehkki märtsis kinnitasid Ukraina võimud Postimehele, et taganemist Bahmutist ei tule, ütlevad praegu ka Ukraina enda allikad, et linn on langenud Vene vägede kätte. Küsitav on samas, kui suurt rolli mängib linna vallutamine Vene vägede poolt sõja edasises käigus.

Ukraina presidendi nõunik Mõhhailo Podoljak ütles märtsis Postimehele, et strateegilises plaanis pole Bahmuti langemisel suurt tähtsust. «Kui sul on rinne 1800 km, siis üksik punkt sellel rindel ei oma strateegilist tähtsust,» ütles ta toona (PM, 06.03).

Samas on Bahmut koos Mariupoliga Ukraina vastupanu sümbol. Vene armee püüdis seda linna vallutada kümme kuud, mis andis ukrainlastele võimaluse vaenlast seal kinni hoida ja nende jõude hävitada. Ent peame ikkagi küsima, kas ukrainlaste ohvrid Bahmuti kaitsmisel tasusid end ära, sest ka ukrainlased kaotasid linna kaitsmisel palju inimesi ja relvastust.

Sõjaajaloos on mitu linna muutunud tarbetu verevalamise sümboliks. Esimeses maailmasõjas 1916. aastal langes Verduni lahingus eri hinnanguil umbes miljon meest, kuid sakslastel linna vallutada ei õnnestunud. Ent ka Prantsusmaa ei saavutanud läbimurret, sest Esimene maailmasõda sai läbi alles veidi vähem kui kaks aastat pärast Verduni lahingu lõppu. Teises maailmasõjas muutus sümboliks 1942.–1943. aasta Stalingradi lahing, sest Hitler soovis vallutada Stalini nime kandvat linna ja Stalin seda samal põhjusel iga hinna eest kaitsta. Sõjaajaloolased nendivad, et sakslased oleksid võinud jõuda Volgani ükskõik mis muus kohas ja nii takistada Punaarmee logistikat, ilma et olnuks vaja Stalingradi vallutada.

Ent peame ikkagi küsima, kas ukrainlaste ohvrid Bahmuti kaitsmisel tasusid end ära, sest ka ukrainlased kaotasid linna kaitsmisel palju inimesi ja relvastust.

Igal juhul peaks Bahmuti ja Mariupoli lahingud Venemaale selgeks tegema, et Ukraina vallutamine pole mingi jalutuskäik. Pealegi ei saa olla kindel, et Bahmut jääb venelaste kätte, sest ukrainlased võtsid eelmise aasta novembris tagasi Hersoni. Ülima tõenäosusega saame Bahmuti langemisele hinnangu anda alles tagantjärele.

Ent peale Bahmuti on ka teisi arenguid, mis Venemaale nii meelepärased pole. Eile tuli teateid nn Vene vabatahtlike korpuse sisenemisest Belgorodi. Eks peagi selgu, kas tegemist võis olla Vene kodusõja alguse või Ukraina sabotööridega, aga asjad Venemaal korras ei ole. Sellele lisandus Wagneri juhi Jevgeni Prigožini teade, et ta tõmbab oma sõdurid lahingutsoonist välja. Ehkki Venemaa üritab ilmselt Bahmuti vallutamist näidata suurejoonelise võiduna, ei saa varjata oma koduseid probleeme.

Pealegi leiab Ukraina maailmas üha enam mõistmist, järjest tõsisemalt kaalutakse neile hävituslennukite andmist ja õpetatakse vastavalt välja ka Ukraina piloote. USA teatas lisaabist Ukrainale. See kõik seab võimaliku Ukraina vastupealetungi paremasse valgusse ja sunnib Venemaad tegelikult üha enam kaitsesse kaevuma, mitte edasi peale tungima. Bahmut oli vaid vaheepisood.