«Ilm. Juba sellest ajast, kui ürginimene läks malakaga mammuti kallale, on ilm endasse mähkinud inimkonna kaugusse kaduvad põlvkonnad, on olnud heade aastate ning rikaste lõikuste aluste alus ja suuri, terveid maid vapustavate uputuste ning nälja-aastate peasüüdlane.»
AK kirjanduskool ⟩ Kui on meri hülgehall...
Kuuekümne aasta eest ilmus raamatuna selline eesti kirjanduses üpriski erandlik teos kui «Jaapani meri. Detsember». Selle peateemaks oli autori reis Jaapani mere põhjaossa atmosfääriuuringute laeval Vojeikov, mille pardal tegeleti toona väga uudse tehnoloogia – rakettide – abil andmete hankimisega atmosfääri ülakihtidest. Tollaste uuringute eesmärgiks ei olnud küll kliimakriisi lahendamine, vaid pigem nõukogulik soov ilma «taltsutada», osata seda juhtida ja rahvamajanduse heaks tööle panna. (Eks reisil võis muidugi olla ka muid, mittemeteoroloogilisi eesmärke, kuid neist ei leidu tekstis ega retseptsioonis mitte sõnagi. Ja nõukogude uurimislaevu puudutavate arhiivimaterjalide kallale kirjandusuurijaid tõenäoliselt ei lasta.) Lähim selgitus, milleni võime jõuda, pärineb Endel Sõgla arvustajasulest, kus ta iseloomustab teost kui kirjeldust «neist, kes maailma esimesel täiuslikult sisustatud ujuval instituudil ja raketipolügoonil uurivad ilmastikutingimusi atmosfääris ja merel, et allutada ilma, «seda leiva vaenlast ja leiva venda»» ning lisab autori sõnadega, et see töö puudutab kõiki, kes teenivad leiba ja kelle tööga toidetakse maakera kolme miljardit suud.