Krister Kivi ⟩ Abielu kui pesakast ja sabadega lapsed

Lepalind pesakastil. Foto: Karl Adami

Hiljuti naelutati mu kodumajaesisesse parki hulk rohmakaid pesakaste, milles ma veel kedagi pesitsemas pole näinud. Kuid ka hea tahe on tähtis, kirjutab Krister Kivi.

Mõni aeg tagasi nägin õhtuses poes noort naist ja meest. «Kas sa lastele süüa andsid?» küsis naine ja mees tunnistas kimbatusega, et kodus polnud midagi anda. Ohkega sirutas naine käe ja hakkas riiulitelt korvi laduma väikseid kassitoidukonserve. «Mul on väga kahju,» ütles ta justkui kogu maailma taimetoitlastele korraga, «aga küülik on nende vaieldamatu lemmik!»

Kassiomanikud nimetavad end vahel kassivanemaiks. Seega võib küsida: kas poleks õiglane pakkuda riigi toetusi ka kahe, kolme või enama kassi vanematele? Kassivanem olla pole ju sugugi odav lõbu, sellal kui toakasside pakutavad boonused on ilmsed. Kassid alandavad inimeste stressitaset (aidates nii säästa tervisekassa raha), hoiavad samal ajal käigus mitut tööstusharu (lemmikloomakliinikud, suuresti kiisupildikütusel toimivad Facebook ja Instagram) ning saastavad üksnes veidi keskkonda – oma pisikeste toiduportsjonitega, mis on pakitud fooliumisse ja plasti nagu kosmonaudi reisimoon. Kuid ma ei mõelnud seda tõsiselt. Olukorras, kus riik otsib palehigis raha otsekui pimedale tänavale võtmed kaotanud joodik, tuleb ilmselt olla õnnelik selle üle, kui toetuste asemel ei tule lemmikloomamaksu, lastetusmaksu või koguni mõlemat korraga.