JUHTKIRI ⟩ Johanna-Maria Lehtme tõus ja langus

Urmas Nemvalts joonistab Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Lehtme tegevus lõi soodsa fooni Ukraina abistamiseks.
• Nüüd on usaldus kadunud ja Postimees võttis tiitli ära.
• Eesti peab tegema Ukrainaga koostööd tõe selgitamiseks.

Slava Ukraini juhi Johanna-Maria Lehtme lahkumine riigikogust ja Postimehe otsus võtta temalt ära aasta inimese tiitel olid ainuõiged otsused, sest Lehtmet tabanud süüdistuste ja kahtlustuste koorem osutus juba liiga suureks.

Postimehe otsus kõigepealt Lehtmele aasta inimese tiitel anda oli kantud tõekspidamisest, et selle tiitli saab inimene, kes on Eestis oma tegevusega kuidagi silma paistnud. Praegust Ukraina sõda arvestades oli vaja ka selle tiitli seotust ukrainlaste abistamisega. Pole kahtlust, et Lehtme tegevus innustas paljusid eestlasi ukrainlastele heas usus annetama.

Ent nüüd on see usaldus kadunud ja see on ka põhjus, miks Postimees otsustas aasta inimeste tiitli Lehtmelt ära võtta. Lehtme tegevus lummas toona paljusid, luues soodsa fooni Ukraina abistamiseks. Postimees kavatseb edaspidigi aasta inimese tiitlit välja anda, kuid muidugi teeb Lehtme juhtum meid varasemast ettevaatlikumaks.

Osa tiitli äravõtmise põhjusest seisneb ka asjaolus, et Lehtme ise pole suutnud ega tahtnud avalikkusele oma tegevuse tagamaid selgitada. Ajakirjanduses kõlanud süüdistused on kasvanud kui lumepall ja oli selge, et säärase koormaga oli pea võimatu jätkata ka riigikogus.

Seda imelikum on kuulata Lehtmet kaitsma kiirustanud Eesti 200 kommentaare, mille järgi oli tema lahkumine riigikogust justkui mingisugune kangelastegu. Säärane seisukoht iseloomustab hästi Eesti poliitkultuuri, mis lubas kahtlaste tegudega vahele jäänud ministritel maanduda riigikogus. See, et tuleks lahkuda ka riigikogust, tundus peaaegu mõeldamatu.

Kuid on selge, et plekk on erakonnal juba praegu küljes ja kui näiteks sama erakonna välisminister Margus Tsahkna kõneleb Ukrainast, meenub enamikule olgu või tahtmatult Lehtme.

Tegelikult on Eesti 200-le kasulik ilma Lehtmeta riigikogu. Mida kiiremini suudab erakond end Lehtmega seotust distantseerida, seda paremad on tema ellujäämisvõimalused järgmiste valimisteni. Kuid on selge, et plekk on erakonnal juba praegu küljes ja kui näiteks sama erakonna välisminister Margus Tsahkna kõneleb Ukrainast, meenub enamikule olgu või tahtmatult Lehtme. Kuid see kõik ei tähenda, nagu peaks Eesti loobuma oma ametlikust välispoliitilisest joonest aidata Ukrainat otse ning toetada ühtlasi Ukraina abistamist diplomaatiliselt rahvusvahelistes organisatsioonides.

Muidugi – ja seda tuleb korduvalt rõhutada – peavad süüdistused Lehtme kohta ka paika pidama ja sestap tuleb riigiprokuratuuri uurimist võtta täie tõsidusega. Eesti riik peab siin tegema tihedat koostööd Ukraina võimudega tõe väljaselgitamiseks.

Ent praeguseks on juba selge, et rahva usaldus Slava Ukraini vastu on saanud ränga hoobi. Oleme varem juhtkirjas kirjutanud, et ennekõike kannatavad sellest ukrainlased. Ukrainlaste kannatused aga tähendavad paraku võitu Venemaale. Kui peaks vastama tõele väide, nagu lõiganuks Lehtme ja temaga seotud inimesed annetustelt Ukrainale isiklikku kasu, on tegemist äärmiselt küünilise loo ja Eesti ajaloo ühe suurima petuskeemiga.