Postimehe otsus kõigepealt Lehtmele aasta inimese tiitel anda oli kantud tõekspidamisest, et selle tiitli saab inimene, kes on Eestis oma tegevusega kuidagi silma paistnud. Praegust Ukraina sõda arvestades oli vaja ka selle tiitli seotust ukrainlaste abistamisega. Pole kahtlust, et Lehtme tegevus innustas paljusid eestlasi ukrainlastele heas usus annetama.
Ent nüüd on see usaldus kadunud ja see on ka põhjus, miks Postimees otsustas aasta inimeste tiitli Lehtmelt ära võtta. Lehtme tegevus lummas toona paljusid, luues soodsa fooni Ukraina abistamiseks. Postimees kavatseb edaspidigi aasta inimese tiitlit välja anda, kuid muidugi teeb Lehtme juhtum meid varasemast ettevaatlikumaks.
Osa tiitli äravõtmise põhjusest seisneb ka asjaolus, et Lehtme ise pole suutnud ega tahtnud avalikkusele oma tegevuse tagamaid selgitada. Ajakirjanduses kõlanud süüdistused on kasvanud kui lumepall ja oli selge, et säärase koormaga oli pea võimatu jätkata ka riigikogus.
Seda imelikum on kuulata Lehtmet kaitsma kiirustanud Eesti 200 kommentaare, mille järgi oli tema lahkumine riigikogust justkui mingisugune kangelastegu. Säärane seisukoht iseloomustab hästi Eesti poliitkultuuri, mis lubas kahtlaste tegudega vahele jäänud ministritel maanduda riigikogus. See, et tuleks lahkuda ka riigikogust, tundus peaaegu mõeldamatu.
Kuid on selge, et plekk on erakonnal juba praegu küljes ja kui näiteks sama erakonna välisminister Margus Tsahkna kõneleb Ukrainast, meenub enamikule olgu või tahtmatult Lehtme.