Sigrid Kõiv: kividega konflikt

Sigrid Kõiv Foto: Peeter Langovits

Simon Sebag Montefiore tsiteerib oma raamatus «Jeruusalemm» iisraeli kirjanikku Amos Ozi, kes pakub, et kõik pühapaikade kivid tuleks eemaldada ja Skandinaaviasse viia ning mitte tuua tagasi enne, kui õpitakse rahus koos elama. Montefiore ütleb, et see idee on kahjuks «pisut ebapraktiline». Skandinaavlased, hoolimata panusest rahupingutusse, vaevalt et Iisraeli-Palestiina konflikti oma pinnale tahaksid. Aga see tuleks kividega kaasa.

Iisraeli-Palestiina konflikt võib näida sellisena, mis sunnib poolt valima, kuid seda tuleks vältida. Mõlemad on pika tüli jooksul esitanud ette teada vastuvõetamatuid nõudmisi ning rahuvõimalustest loobunud või neid takistanud. See, et üks on hetkel teisest tugevam, on tulemus protsessis, kus «oleksid» ja «poleksid» võinuks olla ka teistsugused. Aga nad on just sellised.

Eestlastele, nagu kõigile Euroopa väikerahvastele, võiks Iisraeli-Palestiina konflikt mõlemalt poolt hästi mõistetav olla. Me ei saa küll aru religiooni tõukejõust, kuid eksistentsiaalne hirm on oluline osa meiegi narratiivist.

Praegu on selge, et vaatamata Euroopa esialgsele entusiasmile pole teada, kas ja kuidas araabia kevad jõujooni Lähis-Idas muudab. Araabialik demokraatia ei ole aga kindlasti täpselt sama, mis euroopalik demokraatia. Erinevused on lihtsalt liiga suured, sellega tuleb leppida nii Euroopal kui Iisraelil.

Praeguseks on palestiinlased, vähemalt ajutiselt, jõudnud mõistmisele, et kannatajale tuntakse rohkem kaasa kui terroristile ning USA mõju tasalülitamiseks püütakse kasutada Euroopat. Vägivallatu vastupanuga koos ehitatakse riiklikke institutsioone, et need võimaluste akna tekkides kohe võtta oleksid.

Kuid seda akent pole esialgu näha. Iisraelil on küllaga põhjuseid, nii religioosseid kui strateegilisi, et Läänekallast endale hoida, põhjuseid uut naabrit sõbralikuks pidada aga pole.

Võrreldes Palestiina ja Iisraeli meediat on selge, et kahe kogukonna poliitiline agenda on täiesti erinev: ajal, mil juudiriigis arutatakse kallaletungi Iraanile, pälvib sama teema vabadusvõitluse kõrval vaid veeru-uudisele kohast tähelepanu Palestiina meedias.

Piisava hulga soodsate asjaolude kokkulangemisel palestiinlased oma iseseisvuse ühel hetkel siiski saavad, kuid tõenäoliselt ei juhtu see nähtavas tulevikus ega vägivallatult – ühel on liiga palju võita ja teisel liiga palju kaotada.