Lätis kogunevad iga aasta 16. märtsil leegionärid pidama mälestuspäeva. Ja igal aastal toob see kaasa ideoloogilisi rünnakuid ja valestimõistmisi. Igal aastal seisab Läti valitsus silmitsi olukorraga, mis vajab välispressile seletamist, seletamist ja veel kord seletamist.
Põhjus, miks leegionäride mälestuspäeva peetakse, on osa ajaloolisest kurbmängust, kus lätlased ei ole teistest Balti riikidest sugugi erinevas seisus. Teises maailmasõjas võitlesid lätlased, just nagu ka eestlased, leedulased ja mitmed teised rahvad, nii ühel kui teisel poolel – ja mõned, just nagu ka eestlased, leedulased ja teised, natsi-Saksamaa mundris.
Just nagu meil, ei olnud tegu vabatahtlike üksusega – erinevalt idanaabri loodud ja alal hoiatavast kuvandist –, vaid enamasti sundmobilisatsiooni käigus värvatutega. Ja just nagu meil suvel Sinimägedes langenud kaaslasi meeles pidavate endiste sõdurite puhul, on ka Lätis sõjas hukkunuid sõpru mälestavate inimeste keskmine vanus 90 eluaasta kanti.
Vanad, kemplemisest ja ideoloogilistest manipulatsioonidest väsinud mehed, kelle jaoks on oluline just selliste ideoloogiliste fopaade poolest tuntuks saanud sõjas hukkunud kaaslasi meenutada.
Mõnisada kirikusse mälestusteenistusele kogunenud ja sealt edasi vabadussamba juurde lilli viima läinud mälestajat ei saa tekitada Lätist väärat kuvandit. Aga tekitab, kui väga tahta. Piisab, kui paisata uudis rahvusvahelisse meediasse ja tituleerida see «natsismi heroiseerimiseks».
Kui siia lisada veel toimunut enda huvides kasutavad uusrahvuslased ja mõned provokaatorid, näitab meedia kõverpeegel maailmale just seda, mida peegli hoidjad heaks arvavad. Kuvand Lätist kui väiksest tigedast riigist, kus natslust ülistades vähemuste õigusi rikutakse, on nii kerge sündima. Just nagu ka Eestist, just nagu ka Leedust.
See on näide, kus probleemidest rääkimisest hoidumine ei tee neid olematuks, vaid võimendab neid. See, mis vajaks tugevamat tähelepanu Lätis, aga tasuks kõrva taha panna ka meil, on vajadus rääkida.
Rääkida hoolimata meie veidi kinnisest loomusest, hoolimata meie ehk alaväärsustundega segatud tagasihoidlikkusest, mis ütleb, et keda meie ajalugu ja probleemid ikka huvitavad. Rääkida, sest kui ei räägi meie, räägib keegi teine, ja tol võivad olla rääkimisel oma huvid, mis sageli kipuvad varjutama asjade tegeliku näo.
Sündmused nagu leegionäride päev või suviti Sinimägedes toimuv on miski, millest tuleb rahvusvahelist avalikkust teavitada. Ja mitte siis, kui üritus on juba toimunud, vaid ammu enne seda. Siis, kui rahvusvahelises pressis ilmuvad juba uudised idanaabri hukkamõistust, on teavitamisega hiljaks jäädud.