AK ⟩ Eestikeelne kõrgharidus on kümne aasta perspektiivis tõsises ohus

Kristjan Jaak Peterson on küsinud luuletuses «Kuu»: «Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?» Seniste tendentside jätkudes ei ole eesti keelel kümne aasta perspektiivis enam asja kõrghariduses. Foto: Lauri Kulpsoo

Eduka teaduse kõrval samavõrd oluline on eestikeelne kõrgharidus ja selle tulevikukindlus – mitte ainult, et meil on saja aasta pärast eestikeelne kõrgharidus, vaid et meil on väga heal tasemel eestikeelne kõrgharidus. Viimane aga eeldab eestikeelset akadeemilist järelkasvu.

Kuidas tekib eestikeelne akadeemiline järelkasv? Eeldusel, et võtame lähtekohaks doktorikraadi olemasolu, on kolm varianti: esiteks meie endi doktorantuuri lõpetajad; teiseks eestlased, kes on välismaal doktorikraadi kaitsnud ja naasevad siia; kolmandaks välismaalased, kes on eesti keele ära õppinud. Esimene variant on kõige tulevikukindlam ning ülikoolide endi võimuses.

Viimase kümne aasta jooksul on Tartu Ülikoolis akadeemiliste töötajate arv kasvanud kõigest kaheksa protsenti. Sealjuures on eesti akadeemiliste töötajate arvu kasv kõigest 0,3 protsenti (1634-lt 1639-le), välistöötajate arvu kasv aga 98,6 protsenti (141-lt 280-le). Probleemne pole välismaalaste lisandumine meie ülikoolidesse, see vaid rikastab ja toob uut mõtlemist. Ilma välistöötajateta oleks akadeemiliste töötajate nappus juba ammu üle kriitilise piiri, sest eesti akadeemilisi töötajaid ei tule piisavalt peale ning mõnes valdkonnas on neid aja jooksul ka märgatavalt vähemaks jäänud.