Edward Lucas ⟩ Globaalne lõuna näeb Ukraina sõda peamiselt läbi Ameerika-vastasuse prisma

Edward Lucas Foto: Albert Truuväärt / Scanpix

• Lennart Meri konverents tõi välja arusaamatusi ja mõistmisi.
• Eesti seisukohti Venemaa suhtes mõistetakse paremini.
• Kuidas aga veenda globaalset lõunat Venemaa imperalismis?

Ukraina sõda on kinnitanud idaeurooplaste murede õigsust. Kas nad suudavad nüüd veenda globaalset lõunat Vene imperialismis?

Mida lähemal Venemaale, seda selgem pilt. Eelmisel nädalavahetusel Tallinnas peetud Lennart Meri konverentsil – iga-aastasel julgeolekukokkutulekul, mis on nime saanud Eesti austatud esimese presidendi järgi – toodi esile arusaamatusi ja mõistmisi.

Õhus oli tunda patukahetsuse hõngu. Vanemad sakslased kurtsid oma riigi ahnuse ja kergeusklikkuse üle viimastel aastakümnetel. Ameeriklased, kes osalesid 2009. aasta odavamaigulises ja katastroofilise tulemusega lõppenud reset-poliitikas võltsliberaalse Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga, taunisid varasemat Kremli militarismi ja vägivalla sallimist läänes. Nüüd on selge (nii nad ütlesid), et mõlemad olid alates 1990. aastate keskpaigast Venemaa süsteemi sisse programmeeritud.

Prantsusmaa esindaja kinnitas võõrustajatele korduvalt, et tema riik on pühendunud nende kaitsele; miks president Macroni vastukäivad avaldused sellised kinnitused vajalikuks teevad, lähemalt ei uuritud. Rootslased ja soomlased, kes on viimastel aastakümnetel pidanud oma Balti naabreid tahumatuks ja hüsteeriliseks, mõistsid hukka Venemaa, kiitsid NATOt ja olid õnnelikud vast leitud ühise piirkondliku identiteedi üle.

Eestlased on liiga viisakad, et kiidelda, kuid konverentsil oli vähe neid, kes kahtlesid nende Ukraina toetuseks tehtud jõupingutustes (Eesti on sõjaliseks ja muuks abiks andnud üle ühe protsendi SKTst). Samuti ei jäänud märkamata Eesti kopsakas kaitse-eelarve (see hakkab saavutama kolme protsenti SKTst). Mõte, et Venemaa on loomupäraselt ja sügavalt imperialistlik – mis kunagi heideti kõrvale kui Baltimaade posttraumaatiline stressihäire –, on nüüd laialt levinud. Sama käib ka mõtte kohta, et Ukraina ei pea mitte ainult otsustavalt võitma sõja, vaid ka rahu: ülesehitustöö, reparatsioonid ja mis kõige tähtsam, NATO liikmesuse. Eesti äsja tagasi valitud peaminister Kaja Kallas rõhutas vastutuse vajadust Venemaa sõjakuritegude eest. Ta ütles, et on aeg lõplikult katkestada agressioonitsükkel.

Eelmise aasta konverents toimus sõja esimestel närvesöövatel kuudel. Sellel aastal olid uudised paremad, kuid kannatamatuse õhkkond hõljus ikkagi konverentsisaali kohal. Miks kõik nii kaua aega võtab? Venemaa tuumaeskalatsiooni ähvardused on osutunud tühjaks; me teame, mida ukrainlased vajavad. Miks mitte seda neile lihtsalt anda?

See oleks olnud hea küsimus ameeriklastele, kuid ülemaailmne hegemoon otsustas oma esindajat mitte saata. Mitteilmumisega välditi ka Ukraina NATO liikmesuse küsimust. Alliansi eelseisval Vilniuse tippkohtumisel jääb see küsimus president Bideni isiklikul pealekäimisel toppama. Mõni kuuleb NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise katastroofilise otsuse kurjakuulutavat kaja, kui Saksamaa tollane juht Angela Merkel blokeeris Gruusia ja Ukraina liikmesuse tegevuskava. See sillutas teed mõne kuu pärast alanud Venemaa sõjale Gruusias.

Venemaa tuumaeskalatsiooni ähvardused on osutunud tühjaks; me teame, mida ukrainlased vajavad. Miks mitte seda neile lihtsalt anda?

Kuid praegu on pilt hoopis teine. Eurooplased toetavad liidu laienemist, ent nüüd on ameeriklased need, kes on kartma löönud. Ukraina oli siis täiesti algaja, nüüd aga karastunud ja võimekas liitlane. Igal juhul kukkus 2008. aasta õnnemäng selgelt läbi: Venemaa pidas liikmeks saamise tühja lubadust ühtaegu nii blufiks kui ka provokatsiooniks.

Suurim väljakutse konverentsi üksteisemõistmisele tuli hoopis teisest nurgast: riikidest, kes näevad Ukraina sõda peamiselt läbi Ameerika-vastasuse prisma. Külma sõja päevil nimetasime neid kolmandaks maailmaks või mitteühinemisliikumiseks. Praegu on trendikam termin «globaalne lõuna». Kui nomenklatuur kõrvale jätta, siis on hämmastav, et nii paljud maailma suured demokraatiad – Brasiilia, India, Indoneesia, Nigeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariik – suhtuvad Ukraina raskesse olukorda ükskõikselt või lausa vaenulikult.

Nende kolonialismikogemused ja hilisem rikaste ja ülbete riikide poolne tähelepanuta jätmine ning ärakasutamine koos üleoleva manitsemisega tuleb paljudele tuttav ette piirkonnas, mida me kunagi nimetasime Ida-Euroopaks. Arutelu selle üle alles algas tänavusel konverentsil. Võite kindel olla, et see jätkub.

Tõlkinud Ago Raudsepp