JUHTKIRI ⟩ Kes sobib kärneriks?

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Tarmo Tamm on oma haaret metsa üle otsustamisel hakanud laiendama.
• Ta on seotud nii metsa puudutavate eelnõude menetlemise kui ka raha jagamisega.
• Vajame riiklikul tasandil selgemaid reegleid ja tõhusamat järelevalvet.

Olgu sõda või rahu, pandeemia või majanduskriis, vana võim või verinoor, üks asi on sama kindel kui maksud ja surm – metsa- ja puidutööstusega seotud inimesed satuvad ikka metsa üle otsustajate sekka.

Ühest küljest on see mõistetav, sest nad tunnevad valdkonda ja saavad otsustusprotsessi lisada metsamajanduslikku mõõdet. Teisest küljest on aga täiesti selge, et neil on ka oma huvid mängus. Loodetavasti mitte isiklikud, mis oleks selgelt korruptiivne, aga laiemalt oma vald- ja sõpruskonna tegevusele soodsaid vaateid ja seisukohti väljendavad nad kindlasti.

Seega ei ole metsatöösturite kaasatus metsaga seotud otsustuskogudes mitte mustvalge jah või ei küsimus, vaid pigem õige tasakaalupunkti leidmine ja range toimingupiirangu järgimine. Teatavasti ei tohi ametiisikud otsustada või isegi osaleda selliste küsimuste otsustamisel, mille lahendus võiks mingil viisil mõjutada neid endid või nendega seotud isikute huve.

Tänases lehes on ülevaade riigikogu keskkonnakomisjoni esimehe Tarmo Tamme tegevusest. Eesti 200sse kuuluval Tammel on vähemusosalus liimpuitu tootvas osaühingus Peetri Puit. Juba see fakt iseenesest põhjustas meedias süüdistusi huvide konfliktis, kui mees komisjoni esimeheks sai, kuid Eesti 200 ei pidanud puutumust piisavalt kaalukaks.

Nüüd on Tamm oma haaret metsa üle otsustamisel hakanud laiendama. Nimelt on tema enda juhitav keskkonnakomisjon esitanud ta Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) nõukogu liikmeks. KIK jagab aastas sadu miljoneid eurosid toetusi metsaga seotud tegevusteks, kaasa arvatud metsatöösturitele. Nii saab Tamm olema otseselt seotud nii metsateemasid puudutavate seaduseelnõude menetlemisega kui ka raha jagamisega. Mingis mõttes hakkab ta osalema metsaasjade üle otsustamisel ühtaegu nii seadusandvas kui ka täidesaatvas rollis.

Ettevõtjate tegevuse puhul metsaga seotud otsustuskogudes tuleks järgida toimingupiirangu nõuet eriti rangelt ja mitte anda ühele inimesele rolli korraga mitmes otsustuskogus.

Asjale lisab vürtsi asjaolu, et parasjagu on käimas kaks väärteomenetlust, mille eesmärk on välja selgitada, kas Tamm on endale kuuluvatel kinnistutel ebaseaduslikult metsa raiunud. Enne uurimise lõppu hinnangut anda ei saa, aga juba iseenesest asjaolu, et keskkonnaameti järelevalveosakond leidis vaatluse järel piisavalt alust algatada uurimine, viitab sellele, et nende juhtumite puhul võib tavapärasest JOKK-skeemitamisest olla kaugemale mindud. Loole lisab moraalse mõõtme see, et Tamm lubas keskkonnakomisjoni juhiks saades kõik otsused keskkonnasõbralikult teha, aga tormas oma metsast viimast võtma, kui sai teada, et see võetakse kaitse alla.

Kõik need kuhjuvad seigad peaks ühiskonna paratamatult ärevaks muutma. Eesti 200 lubas tuua riigikogusse uut poliitilist kultuuri, kuid erakonna käitumine võimu juurde saanuna ei ole julgustav. Keskkonnakomisjoni esimees on juba teine Eesti 200 riigikoguliige, kes on sattunud uurimise alla, samas aga toimetab ikka edasi ja isegi suurendab mõju endaga seotud huvivaldkonna üle. Eesti 200 peaks nendes küsimustes olema eetiliselt tunduvalt nõudlikum ja hinnangutes otsusekindlam.

Tamme kaasus on muidugi üksikjuhtum, aga teisi sarnaseid juhtumeid on Postimees pidanud aastate jooksul käsitlema palju. See näitab, et vajame riiklikul tasandil selgemaid reegleid ja tõhusamat järelevalvet. Ja ka eetiliselt palju nõudlikumat otsustuskultuuri.