AK ⟩ GRU reservohvitseri mälestused – kõlavad tõepäraselt

Kunstiinstituudi juhi Jaak Kangilaski paraadportree kunstiakadeemia muuseumis. Foto: Karel Koplimets/EKA muuseum

Eelmisel nädalal raamatupoodidesse jõudnud tunnustatud kunstiajaloolase Jaak Kangilaski (1939–2022) mälestusteraamat «Minu elud» on tekitanud üksjagu kõneainet. See on jutuks tulnud kümnete inimestega ja üldiselt tekivad kõigil ühesugused küsimused, mida olen katsunud enda jaoks mõtestada ja mille tulemust nüüd jagan.

Kangilaski kirjutab, et andis 1962. aastal nõusoleku koostööks Nõukogude sõjaväeluure GRUga ning alates 1965. aastast koolitati teda reservohvitseriks, kelle ülesanne oleks olnud võimaliku sõja eel ja alguses töötada vaenlase tagalas, peamiselt otsides olulisi sõjalisi sihtmärke. Alates 1981. aastast oli ta kontaktis Rootsi luurega, jagades neile infot GRU töömeetodite ja ohvitseride kohta. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist võttis tema kureerimise rootslastelt üle meie kaitsepolitsei ning Kangilaski tegevus kestis kuni uue aastatuhandeni.

Mälestustes on kirjas, et autor kartis ajateenistust Nõukogude armees. See on igati arusaadav ja isegi mõistlik, kindlasti polnud tegu kohaga, kuhu kippuda. Teiste mälestused ajateenistusest on kohati üsna õudust tekitavad, vt nt Aleksander Torjuse «Sina ei pea mitte imestama» (2011). Kuna sõjaväeluure oleks võinud ajateenistust kergendada või sellest isegi ära päästa – nagu Kangilaski puhul juhtuski –, oli see nähtavasti peamine motivatsioon koostööga nõustumiseks.