Samasoolised ja erisoolised perekonnad peavad olema seaduse silmis võrdsed. Aga need peretüübid on ka olemuslikult erinevad, eeskätt seetõttu, kuidas sünnivad nendesse peredesse lapsed. Ja seetõttu vajavad need peretüübid põlvnemise küsimuste seadustamisel erinevat lähenemist.
Kõike seda on palju loomulikum ja selgem korraldada eri seaduste alusel kui ühes seaduses. Täpselt samamoodi nagu tsiviilõigus ja kriminaalõigus on reguleeritud eri seadustega. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes otsuses rõhutanud, et samasooliste paaride õigused saab tagada kooseluseadusega, selleks ei ole vaja muuta abielu mõistet.
See tähendab, et need, kes on abielu mõiste muutmise vastu, ei ole tingimata homofoobid. Ja asjaolu, et abielu mõiste muutmise vastu on kindlasti ka homofoobe, ei tähenda seda, et riik võiks kasutada sooneutraalse abielu kehtestamist omamoodi kasvatusmeetmena tolerantsuse juurutamiseks ühiskonnas, nagu seda on mõista andnud minister Signe Riisalo.
See on ülekohtune kõigi nende erisooliste perede suhtes, kelle liikmed ei ole homofoobid, aga kelle jaoks on erisooline perekond, milles on ema, isa, lapsed ja vanavanemad, osa nende seksuaalsest identiteedist. Abielu mõiste muutmisega kaotatakse erisoolise perekonna eripära.
Kuid erisoolise perekonna seaduslik tunnustamine just sellisena on paljudele heteroseksuaalsetele inimestele sama oluline, kui homodele on samasoolise perekonna seaduslik tunnustamine.
Võrdsed õigused tuleb tagada nii, et kellelegi sellega haiget ei peaks tegema. Ülekohut ei tohi heastada uue ülekohtuga.