Mihkel Mutt ⟩ Hinnakem ka ajakirjanduse vastutust, mitte ainult vabadust

Eesti ajakirjandusväljaanded. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Eesti langes meediavabaduse poolest neljandalt kohalt kaheksandale. Nii väidab oma raportis RSF (Piirideta Reporterid). Kuigi näiteks Uued Uudised nimetas seda (04.05) kukkumiseks kolinaga, polnud seda ühiskonnas eriti kuulda. Nagu polnud ka Eesti kerkimise tiivakohinat 2021. aastal viieteistkümnendalt kohalt aasta tagasi. Tõesti, tabeli ülaosas nagu spordi kõrgliigaski on vahed pea olematud, igaüks võib mõni hooaeg teisest parem olla. Laias laastus on meie ühiskonna ja ajakirjanduse suhted vähe muutunud, ütleb kirjanik Mihkel Mutt.

Siiski annab pingerida põhjust mõtlemiseks. Mida on selle koostamisel hinnatud? Eeskätt piiranguid ja tõkkeid, mida seatakse uuriva ajakirjanduse töömaile. RSFi väitel annavad isikuandmeid kaitsvad seadused Eesti võimudele ettekäände piirata meedia juurdepääsu avalikule teabele. Sellest johtub ajakirjanike enesetsensuur, toimetusi ähvardavad rahatrahvid. Eesti Meediaettevõtete Liit tundub selle hinnanguga ühinevat: kohus ja teised institutsioonid sekkuvad ajakirjanike töösse vahel ülemääraselt.

See aspekt on kahtlemata tähtis, sest uuriv ajakirjandus on ajakirjanduse lipulaev ja kõrgtase, umbes sama mis romaan ilukirjanduses. Sel on ka suur üldisem tähendus, sest selle kaudu väljendub isiku ja ühiskonna suhete ambivalentsus laiemalt. Uuriv ajakirjandus tegutseb pingeväljas, mille ühes servas on õigustatud avalik huvi, teises indiviidi õigus privaatsusele, tema au ja võimalikud hingelised kannatused. Vastavaid konflikte näeme päevast päeva.