Riin Alatalu ⟩ Ilma muinsuskaitseta ei pruugiks meil praegu vanalinna olla

Tallinna vanalinn Foto: Sander Ilvest

50 aastat tagasi, 1973. aastal moodustati muinsuskaitsealad Tartus, Pärnus, Viljandis, Paides, Rakveres, Kuressaares, Haapsalus, Võrus ja Lihulas. Pool sajandit on paras ajavahe, et vaadata tagasi toonaste otsuste tagamaadele, aga ka mõjule, kirjutab muinsuskaitsja Riin Alatalu.

Esimene katse Eestis muinsuskaitsealasid kehtestada tehti juba 1947. aastal, kui Ernst Ederbergi eestvedamisel kehtestati Toompea ja Vana-Narva arhitektuuriline kaitseala. Toompea kaitseala piir kulges mööda Toompea-aluseid tänavaid – piki Kaarli puiesteed, Wismari, Toompuiestee, Nunne, Rataskaevu, Rüütli tänavat ja Võidu (Vabaduse) väljakut. Eesmärk oli takistada Narva vanalinna lammutamist, aga ainult Narva kaitse alla võtmine oleks olnud ilmselt liiga keeruline. Kahjuks jäid kaitsealad vaid paariaastaseks katsetuseks.

Uuesti räägiti kaitsealade moodustamisest 1950. aastate lõpus. 1966. aastal kinnitati Tallinna vanalinna kaitsetsoon koos põhimäärusega. See oli vastukaal esmalt Harju ja Vana-Posti tänava kvartalis toimunud jõulisele lammutus- ja ehitustööle, aga ka vanalinna kerkivatele suurehitistele, nagu Kalevi ujula. Arutati ettepanekuid asendada Toompea amortiseerunud ehitised kõrghoonetega, aga ka juba 1930. aastatel õhus olnud läbimurret Viru väljakult Balti jaama. Kas see oleks olnud realistlik, on tagantjärele raske öelda. Muinsuskaitsel õnnestus uuendused seisma panna ning leida põhjendused ja võimalused toona üsna räbalas seisus vanalinna järkjärguliseks korrastamiseks. Pingutus päädis vanalinna kandmisega maailmapärandi nimekirja 1997. aastal.