Marti Aavik ⟩ Jätke «kultuurisõda» homoabielu ümber tulevasse rahuaega

Marti Aavik Foto: Eero Vabamägi

• Praegu on tunduvalt olulisemaid asju otsustada kui abielu mõiste muutmine.
• Abielu mõiste muutmiseks enne valimisi välja joonistunud enamust ei ole.
• Kooselusseaduse rakendusaktide kehtestamiseks on valitsusel mandaat.

On päris rumal kulutada Ukraina abistamisel ning Eesti ja vaba maailma kaitsmisel kogutud poliitilist kapitali asjadele, millest saadav kasu on küsitav, aga tüli tekitamise potentsiaal suur, kirjutab ajakirjanik ja ettevõtja Marti Aavik.

Selge, et ainult selles hirmus, et ühe või teise asja ümber sünnib jagelemist ja arusaamatusi, ei olegi mõtet oma ettevõtmisi katki jätta. Ometi peaks eesmärgid olema arusaadavasse tähtsuse järjekorda seatud.

Inimeste kaasamisega seotud keerulisi ülesandeid on poliitikute ja ametnike ees kuhjaga. Lihtsalt lühike loetelu. Nursipalu harjutusvälja laiendamist on Eestil üsna ühemõtteliselt tarvis. Energeetika trilemma – varustuskindlus, keskkonnahoidlikkus, taskukohasus - lahendused tingivad samuti muutusi maastikul ja vastavalt ka vaidlusi. Kaevandusinitsiatiivide peale ei julge siinkohal isegi mõelda. Geniaalseid ja täiesti valutuid kaasamislahendusi ei paista just üleliia olevat.

Praeguses olukorras on vastutustundetu „kultuurisõdade“ uute lahingute valla päästmine. Need raiskavad aega ja kapitali, mida on hädasti tarvis suurusjärkudes tõsisemate asjade jaoks.

Veel ei ole sisuliselt ületatud inflatsioonispiraali probleemid. Isegi selle seletamine, et tulumaksu tõus ning maksuaukude kinni toppimine ei tähenda raha pururikastele jagamist, käib poliitikutele nõks üle jõu.

Sellel taustal mõjub usk, et laias laastus 50/50 jaotuvate hoiakute peale on hea mõte minna kehtestama homoabielu üleolevalt muretu mängurlusena. Kas tõesti poliitikud ja ametnikud räägivad selle muutuse post factum kerge vaevaga inimeste südametesse?

Kooselulepinguid on notarid sõlminud seaduse kehtima hakkamisest (2016) alates mõnisada - ülemineva aasta novembriks 197. Suurearvulist nõudlust ei paista.

See arv muudab mu meelest pisut naeruväärseks liiga põlevate silmadega vastu kui ka poolt olevate aktivistide elu ja tegevuse. Kui just poleks parasjagu moes inimeste seksuaalse sättumuse järgi jagamine ning vaidlevate poolte enesetunde kergitamine. Väärtuste signaliseerimine polariseerivas küsimuses annab inimesele võimaluse tunda ennast «oi kui hea ja empaatilisena» ilma selleta, et oma enese käitumises peaks karvavõrdki midagi muutma või ümbritsevate inimestega lahke olema. Ka poolt ja vastu argumente ei pea kaaluma ega endast erinevaid mõistma, sest loosunglik väärtusvalik annab mõnusa kuuluvustunde ning õigustuse endast erinevaid üldsõnaliselt napakateks pidada.

Kooseluseaduse täielikuks jõustamiseks on Reformierakonnal selge mandaat ning selle toetamist on enne valimisi lubanud ka Keskerakond. Abielu muutmiseks sellist enne valimisi välja joonistunud enamust ei ole.

Mind on läbi aastate väga häirinud osade kooseluseaduse vastaste varjamatu homofoobia. Võimetus näha teist inimest samasuguse inimesena nagu nad ise on, eripäraga mingis ühes dimensioonis. Veelgi enam küünikute tahe teisi maha tallates endale karjääri luua.

Mind häirib aga ka see, et teisalt pole tahetki mõista sotsiaalselt konservatiivsete inimeste sisulisi küsimusi ja kõhklusi millegi tõsiselt võetavana. Puudub arusaamine, et viimaks püsivad vähemuste eriõigused ikkagi vundamendil, et selge enamus peab nende kaitsmist väärtuslikuks ja vajalikuks. Tundub, et puudub usk sellesse, et inimesi on tarvis sisuliselt veenda ja et see võiks üldse võimalik olla ilma selleta, et terved põlvkonnad manalasse varisevad.

Kooseluseadusest on puudu pea-asjalikult kooselulepingute erinevatesse registritesse kandmise võimalused. See tähendab mõnesaja sellise lepingu sõlminud paari asjatut bürokraatlikku narritamist ja kiusamist. Kius tuleb ära lõpetada ja n.n rakendusaktid teha. Loomulikult on vastuseis ka sellele, sest mõne poliitiku karjäär ei tuginegi muule kui homoseksuaalsetest inimestest mõtlemisele ja nende kiusamisele.

Puudub arusaamine, et vähemuste eriõigused püsivad vundamendil, et selge enamus peab nende kaitsmist vajalikuks. Puudub usk, et inimesi on tarvis sisuliselt veenda

Sisuliste õiguste mõttes pole kooseluseadusel suurt vahet homoseksuaalsetele inimestele abiellumise õiguse andmisega. Puudu on pidulik «võrdsustunnistus» abielu sõnana. Võiksin isegi nõustuda väitega, et kooseluseadus on anakronistlik ehk ajale jalgu jääv paralleelmoodustis perekonnaõiguse kõrval.

Mäekõrgune vahe on aga selles, et kooseluseaduse täieliku jõustamise jaoks on Reformierakonnal valimistel saadud selge mandaat ning selle toetamist on enne valimisi lubanud ka Keskerakond. Abielu muutmiseks sellist arusaadavat, enne valimisi välja joonistunud enamust ei ole.

Minu meelest on praeguses olukorras vastutustundetu «kultuurisõdade» uute lahingute valla päästmine. Need raiskavad aega ja kapitali, mida on hädasti tarvis suurusjärkudes tõsisemate asjade jaoks.