Palestiina praeguse näo on suuresti vorminud teine intifada, mis puhkes 2000. aastal. Mitmed Palestiina liidrid, teiste hulgas Marwan Barghouthi, on hiljem öelnud, et kavandasid ülestõusu lootuses juudiriiki takerdunud rahuprotsessis järeleandmistele sundida. Kuid läks vastupidi.
Aivar Valdre: intifada nägu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kumbki pool peale üksikute erandite endal süüd ei näe. On kaks erinevat tõde – Ismaeli ja Iisaku järeltulijate oma. Ja lahenduseks vajalik kompromiss jääb kättesaamatult kaugele.
Läbirääkimised Iisraeli praeguse administratsiooniga on mõttetud, ütleb Palestiina omavalitsuse peaminister Salam Fayyad. Ent Iisraeli valitsev Likudi partei on populaarne ja reiting tõuseb. Asundustegevus Läänekaldal ehk Juudamaal ja Samaarias käib täie hooga.
Kunagi marginaalsest asundusliikumisest on saanud Iisraelis tugev poliitiline jõud, selle liikmeid on nii valitsuses kui parlamendis. Aktiivsema osa asunikest moodustavad oma piibellikule õigusele tuginevad juudi fundamentalistid. Tõotatud maa asustamine on nende raison d’etre.
Palestiina omavalitsus loodi 1994. aastal Oslo lepetega viieaastase ajutise organina, kuni kestavad läbirääkimised lõpliku staatuse üle. Möödas on üle 17 aasta, ent lahendust ei ole ja läbirääkimised Iisraeliga soikus. Pärast islamistliku Hamasi võimuhaaramist Gazas 2007. aastal kehtivad omavalitsuse volitused de facto vaid Läänekaldal. Hamas valitseb Gazas ega soovi seal oma võimust ja tulusast tunneliärist loobuda.
Mistõttu on ummikusse jooksnud ka Läänekaldal domineeriva mõõduka Fatahi ja Hamasi leppimiskõnelused. Ühtse esindusorgani puudumine Iisraeliga kokkuleppe saavutamise väljavaateid ei paranda. Lisaks ei kavatse Hamas juudiriigi eksistentsiga leppida. Mitte kunagi. Muidu kaotaks nende olemasolu mõtte.
Fayyad on asunud läbirääkimiste asemel riikluseks vajalikke institutsioone ehitama. Ja seda üsna edukalt, kuigi puudub kontroll isegi suurema osa Läänekalda üle. Ta on suutnud võita lääneriikide usalduse ja vähendanud omavalitsuse sõltuvust välisabist. Ent Iisraeli hallataval 60 protsendil okupeeritud aladest puudub palestiinlastel õigus investeerida ja asjade seesugune korraldus majanduse arengut ei soosi.
Palestiinlased soovivad oma riiki 1967. aasta Kuuepäevase sõja eelsetes piirides pealinnaga Ida-Jeruusalemmas. Nõutakse ka asundustegevuse peatamist ja põgenike õigust Iisraeli naasta. Viimase tingimuse täitmine lõpetaks sisuliselt Iisraeli eksistentsi juudiriigina. «Kas me sellist Iisraeli tahtsimegi?» võiks nii mõnigi juut küsida.
Loe ka: vana testament, koraan, «Der Judenstaat», Balfouri deklaratsioon, ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 181 jne.