Siim Kallas: välja võlgade nõiaringist

Siim Kallas Foto: Peeter Langovits

Kuidas vabastada Euroopa Liit võlapuntrast olukorras, kus kulutuste kärpimine on paha ja laenata enam ei saa, kuid ettevõtted vajavad ometi investeeringuraha, arutleb Siim Kallas.

Pole lihtne ülesanne rääkida sellest, mis toimub Euroopa Liidus ja eriti tema majanduspoliitikas. Selgus tuleb ikka tagantjärele. Ometi peame katsuma üldistada ka parasjagu jooksvalt toimuvaid sündmusi. Ikka selleks, et katsuda seada õigeid plaane tulevikuks. Pealegi on viimaste aastate muutused Euroopa majanduspoliitikas olnud väga kiired ja suure tähendusega tulevikule.

Viimase viie aasta majanduspoliitiliste sündmuste reas on kindlasti üks olulisemaid ELi valitsus- ja riigijuhtide 2. märtsil 2012 heaks kiidetud ja alla kirjutatud leping, eesti keeles majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping.

Kui palju suveräänsust jälle kaotsi läks? Üks Iiri kommentaator ütles, et tegemist on lepinguga, mis piirab suveräänsust olla vastutustundetu. Minu jaoks on tegemist ühe pika protsessiga.

Sellest pikast protsessist meenuvad mulle sümboolsetena kaks sündmust. Kui Eesti liitus ELiga, olime tunnistajaks ühele suurele skandaalile. 2003. aastal pöördus Euroopa Komisjon Euroopa Kohtusse, et kutsuda korrale Saksamaa ja Prantsusmaa, kes süstemaatiliselt rikkusid nn stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eelarvetasakaalu nõuet. Mäletan, mida ütles siis komisjoni kohta tolleaegne Saksamaa liidukantsler… Asi lõppes pakti reeglite muutmisega. Paindlikumaks muidugi.

Teine sündmus äratas märksa vähem tähelepanu. Viiel aastal, 2005–2009, kahtles Eurostat Kreeka andmete usaldusväärsuses. Komisjon küsis liikmesriikidelt luba kontrollida rahvusliku statistika tõepärasust. See lükati jõuliselt tagasi, viitega lubamatule sekkumisele suveräänse riigi siseasjadesse. Aasta 2010 alguses ei vaielnud enam keegi vastu rahvusliku statistika kontrollimise vajadusele…

Muidugi meenub selles protsessis ka, kui ulatuslikult on EL hätta sattunud riike abistanud. Esimene oli Ungari (november 2008), 2009. aasta alguses Läti, siis Rumeenia. Kreeka ilmus 2009. aasta lõpus, siis tuli Iirimaa ja siis Portugal. Abi said ka Serbia ja Ukraina. Peale Kreeka on olukord esialgu abi saanud riikides tänu nende valitsuste rakendatud abinõudele ka rahunenud.

Kui loodi Euroopa ühisraha kui süsteem, oli üks põhilisi kriitilisi märkusi, et ei looda piisavat rahalist tagavara võimalike kõikumiste tasakaalustamiseks. Nüüd on see loodud. Vaieldakse, kas 500 või 750 miljardit on piisav. Aga ta on loodud.

Uus leping tuleb tagasi ühise raha usaldusväärsuse tagamise juurde hoopis jõulisemal kujul. Kui keegi oleks näiteks 2006. aastal öelnud, kui ulatuslikult hakkab EL aastast 2013 liikmesriikide rahanduspoliitikat kontrollima, oleks seda inimest hurjutatud ja ta lõpuks hüsteeriliselt välja naerdud.

Sellel taustal on ühest küljest jõuline samm eelarve tasakaalu reegleid karmistada, teisest küljest – tahtmatult paneb mõtlema, kuidas neid reegleid ikkagi praktikas ellu viiakse, eriti kui tegemist on näiteks Saksamaaga.

Eelarve tasakaalu viimine ja selle hoidmine, riigivõla vähendamine – see on olnud raske ülesanne nende riikide valitsustele, kus asjad pikka aega kontrolli alt väljas on olnud. Iga päev toob meile uudiseid protestivatest töötajatest, kellele riigisektor enam maksta ei jõua.
Aga asjal on ka teine pool. ELi riikide koguvõlg on 9,8 triljonit eurot. Selle võla eest tuleb võlausaldajatele maksta. ELi riikide eelarvepuudujääk on 800 miljardit eurot.

Euroopa maksumaksjad maksavad võlausaldajatele oma võla teenindamise eest aastas 331 miljardit eurot. Uut võlga võtta on kallis. Võlg on võõra oma, ütleb eesti vanasõna. Kelle oma on Euroopa riikide võlg?

Kaks kuni kolm triljonit ehk 21–31 protsenti kuulub Euroopa pankadele. Rahvusvahelistele pankadele kuulub umbes 750 miljardit eurot, aga see on tõenäoliselt suurem, kuna andmed on ainult teatud suuremate riikide kohta.

Pole täpselt teada, kui palju kuulub õliriikidele ja muudele nn suveräänsusfondidele. 331 miljardit aastas on märkimisväärne tulu. Riikide võlakoorma vähendamine ja eelarve tasakaalu viimine on ühtlasi ka võlausaldajate tulude vahendamine.

Riikide võlga finantseerida on väga soodne. Tulu on kindel, ei mingeid riske. Isegi kui reitinguagentuurid langetavad riikide võlareitinguid, ei ole pangad palju huvitatud millestki muust kui ikka riikide võla finantseerimisest. Hind on kõrgem ja riigid maksejõuetuks ei muutu.

Kas ei teki kummaline arusaam – et nende huvid, kes iga hinna eest tahavad laenu arvel avaliku sektori kulutuste jätkumist, langevad kokku suurpankade ja õliriikide investeerimisfondide huvidega? Samas kannatab reaalne majandus finantseerimisraskuste all. Ka reaalmajandusel on palju võlga, näiteks lennufirmade koguvõlg on 250 miljardit eurot. Küsitlus Euroopa ettevõtluses näitas, et 15 protsenti küsitletud ettevõtetest kurtis rahastamisraskuste üle.

Hiigelsummad liiguvad pankadest riigi võla toitmiseks, tulevad tagasi panka maksumaksja arvel kosununa, et jälle tagasi minna riigivõla toiteks ja jälle maksumaksja arvel kosununa omanikele tulu tuua.

On ju mõistlik tahta, et see nõiaring katkeks ja vähemalt osa rahast läheks reaalsesse majandusse, mis kasvataks ka maksutulusid ja töökohtade arvu. Viimasel ajal on räägitud, et lisaks eelarvekärbetele vajavad raskustesse sattunud riigid pikaajalisi investeerimisprogramme reaalse majanduse ergutamiseks. Küsimus on, kuhu peaks investeerima ja milline on investeerimiskeskkond.

ELi põhiliseks majanduslikuks tõmbenumbriks on alati olnud arenev siseturg. Nimelt siseturg (500 miljonit inimest) on tõmmanud Euroopasse investeeringuid ja loonud töökohti. Üldine arvamus on, et pärast suuri edasiminekuid (ühtne siseturg alates 1991. aastast, ühisraha, ELi laienemine) on siseturu edasine areng pidurdunud.

Siseturu arendamiseks on komisjoni arvates tarvilik viia ellu mitmesuguseid abinõusid, märkimisväärsemad ühtse Euroopa patendi kehtestamine ja digitaalsele kaubandusele tingimuste loomine. Patenteerimine Euroopas eeldab kõikide liikmesriikide vastavate formaalsuste läbimist ja läheb maksma 32 112 eurot, samal ajal kui USAs on see 1850 ja Jaapanis 1550 eurot.

2011. aasta andmete põhjal on komisjon koostanud mahuka ülevaate siseturu seaduste juurutamisest liikmesriikides. Riigid, kellel on kõige vähem juurutamata seadusi, on Malta, Iiri, Läti, Taani, Slovakkia, Rootsi, Bulgaaria, Eesti ja Leedu. Kehvemasse poolde kuulub Ühendkuningriik ja kõige kehvemasse gruppi Tšehhi, Itaalia, Küpros, Poola ja Belgia. Tšehhi on viimasel ajal kõvasti sõna võtnud, et EL peaks olema ainult siseturg…

Muide, arvukate tabelite kokkuvõttes on parimaks liikmesriigiks siseturu reeglite järgimisel Eesti. Alaväärsuskompleksiga arvamusliidritele on see muidugi ärritav, aga nii selles kokkuvõttes öeldud on (vastutav komisjoni liige on prantslane Michel Barnier).

Üldiselt piiravad kõik ELi valitsused oma kulutusi, selleks et võlakoormat vähendada ja eelarvet tasakaalustada. 15 miljardit eurot on aastas lubanud kärpida Hispaania valitsus. Kogu Euroopa jälgib erutatult Itaalia valitsuse jõulist tegutsemist. Ja kõikjal protestid, meeleavaldused.
Kulutuste kärpimine on paha, laenata enam ei saa.

Muidugi tulevad varmad ettepanekud: aga tõstke ometi makse! Maksusta ja kuluta – see on õige tee! President Barroso ulatuslikus ülevaates Euroopa majanduse kasvu ja konkurentsivõime probleemide kohta on juttu ka maksudest Euroopas. Maksud on kõrged. Palju kõrgemad kui USAs ja Jaapanis. Eesti maksukoormus on küll alla Euroopa keskmise, aga meist madalam maksukoormus on 14 liikmesriigis ja kõrgem 12 liikmesriigis. Eesti maksukoormuse ajab kõrgeks sotsiaalmaks.

Prantsusmaal on valimisvõitlus. Sotsialistide presidendikandidaat Francois Hollande käis välja idee maksustada 75 protsendiga neid tulusid, mis ületavad aastas üks miljon eurot. Paljudele see ettepanek meeldib. Aga selle mõttekuses kahtlejaid on ka palju. Riigi sissetulek selle tulemusel ei kasva. Sümboolne väärtus on kaheldav, kuna Prantsusmaa on vähem kihistunud kui USA ja maksukoormus on niigi suurem kui OECD maades ja ELis keskmiselt.

Niisiis, ühest küljest tahame võlakoormat vähendada. Teisest küljest – kuhu võiks minna riikide võla teenindamisest üle jääv raha? Suurrahastajad ei ole kuigi huvitatud tootliku ja töökohti loova erasektori rahastamisest. Riske on palju.

Kas on võimalik kujutleda mingit sillaehitamist riigivõla rahastamise turvalisuse ja erasektori riskantsuse vahel? Midagi on tõesti võimalik teha.

Ajaloos on tuntud mitmesugused riiklike investeeringute programmid. Roosevelti new deal, arvukad kavad arengumaades. Äpardumisi riiklike investeeringute tegemisel tunneb ajalugu kaugelt rohkem kui õnnestumisi. Põhjuseks on otsustajate megalomaania, demokraatliku kontrolli puudumine, korruptsioon.

Ja siiski on mõtet katsetada riiklike ja ka üleeuroopaliste investeeringutega. Läbimõeldud ideed, hästi korraldatud avalikud hanked, korralikud protseduurid võivad edukaks osutuda.

Komisjon on teinud liikmesriikidele ettepaneku kulutada aastail 2014–2020 liidu eelarvest 50 miljardit eurot üleeuroopalise infrastruktuuri arendamiseks. See raha läheks infoühenduste parandamiseks, energiavõrkudele ja transpordile. Näeme selles programmis ka Eestit huvitavaid kavasid – energiaühendused ja muidugi ka Rail Baltic.

Palju räägitakse ka väikeettevõtluse rahastamisest. Küsimus on, kes ja kuidas võtab riskid? Kujutage ette, et riigi parlament otsustab rahastada ettevõtlust näiteks miljardi euroga aastas, kusjuures eeldab poliitilisel tasemel, et osa sellest, näiteks kolmandik ehk 300 miljonit eurot, läheb lihtsalt kaduma. Riskikapital on juba kord selline.

Aga see tundub ebareaalne. Kujutame hoopiski elavamalt ette opositsiooni süüdistusi, riigikontrolli mahlakaid arvamusi ja võimalikku läbiotsimiste lainet. See on pigem tegelikkus. Poliitilistel otsustajatel on riskimine kaunis võimatuks tehtud.

Küsime nüüd, kus on ometi see kurja juur. Kus on see EL, kes midagi ei tee? Mis on põhjus?
Suurimaks vastaseks Euroopa majanduse kasvule on liikmesriikide kitsarinnalisus, kohalike poliitiliste huvide ülemäärane (just ülemäärane, normaalne poliitiliste huvide arvestamine on ju loomulik) tähtsustamine, hirm konkurentsi ees.

Kahjuks olen komisjonis töötatud peaaegu kaheksa aasta jooksul sageli näinud, kuidas liikmesriikide esindajatele ei lähe vähimalgi määral korda mingid üleeuroopalised huvid, arengud. Aga aeg-ajalt ilmuvad kriisid.

2006. aasta jaanuaris keeras Venemaa kinni gaasikraani Ukrainas, katkestades sellega gaasitarned Euroopale. Pärast seda sündis Euroopa ühtne energiapoliitika. Islandi vulkaan Eyjafjallajökull purskas 2010. aasta aprillis atmosfääri peent ja vastikut tuhka.

See peatas Euroopa lennuliikluse kolmeks päevaks peaaegu täielikult. Kui muidu on oma õhuruumi alati peetud üheks suveräänsuse osaks, siis nüüd ilmutasid liikmesriigid valmisolekut kiireks kooskõlastatud tegevuseks. Selle tulemusena käivitus lennuliiklus taas.
Veelgi olulisem on, et järgmine Islandi vulkaanipurse 2011. aasta mais lennuliiklust oluliselt ei häirinud, ja seda just tänu üleeuroopaliste koostöömehhanismide rakendamisele, mis loodi pärast esimest tuhakriisi.

Praegu on Euroopas peateemaks riikide võlakriis.

Kriis ongi sellepärast kriis, et seda ei suudeta usutavalt ette näha ega ennustada. Veel raskem on ette näha, millega kriis lõpeb. Kui me kõike ette teaksime, poleks ju mingit kriisi.

Võib-olla on 2. märtsil alla kirjutatud Euroopa majanduse juhtimise leping üks kõige tähtsamaid dokumente, mis loob aluse tugevale rahasüsteemile ja tugevale Euroopa majandusele. Eks tagantjärele paistab. Võib olla, et euro kui suurvaluuta usaldusväärsus kasvab pärast tehtud otsuseid oluliselt. Dollari meelehärmiks.

Eelmainitud Francois Hollande on lubanud võimule tulles uued lepingud, sealhulgas ka majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu üle vaadata. See on see Euroopa…

Artikkel põhineb konverentsil «Tuulelohe lend 2012» peetud ettekandel. Autor on endine Eesti peaminister, praegu Euroopa Komisjoni asepresident ja transpordivolinik.