Tiit Hennoste: mõned mõtted lugemis­ajakirjanduse hetkeseisust

Tiit Hennoste Foto: Sille Annuk

Ma alustan piiritõmbamisest. Kui me vaatame ajakirjandust vastuvõtja seisukohast, siis saame teha vahet vaatamis-, kuulamis- ja lugemisajakirjandusel. Sellest vaatepunktist satuvad ühte rühma paberleht ja netileht, mille keskmes on ikka loetav sõna.

Me võime sõna juurde riputada netis liikuvaid pilte ja hüppavaid graafikuid, aga see ei muuda asja tuuma. Veel enam, minu veendumuse järgi ei saa sellest ühe keskme ideest ka välja minna. Kui keegi segab infot andes võrdsetes osades pilti, heli ja kirja, on tulemuseks puder, mille sõnum ei jõua lihtsalt pärale.
 
Kui vaatame nüüd eesti netis olevat lugemisajakirjandust, saame tuntud pildi, mis pole kuigi meeldiv.

Kesksete Eesti netilehtede tegevus meenutab üha enam nässuläinud prügimajandust, milles esmalt (lehtedes, teles jm) kogutakse prügi eri konteineritesse ja kus prügilas (netilehes) kallatakse kõik kokku ja pressitakse üheks palliks.

Netileht on muutunud üha enam provokaatoriks. Lisaks anonüümsetele kommaritele on sinna ilmunud «Rahva hääle» nime all otse lehes serveeritavad anonüümsed lood, mis silmanähtavalt on valitud nii, et provotseerida ärritust ja viha ning toota klikke (huvitav, kui palju neist kirjutavad ajakirjanikud ise?).

Netiajakirjandus on anonüümne. Ajakirjaniku personaalne võim ja vastutus on üha enam hajunud. Netiajakirjaniku rollis on asunud tegutsema tegelane, kelle ideaali iseloomustavad sõnad, mis ma laenasin Karin Kase magistritöö kokkuvõttest Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatus 2010/2011: «Ajakirjanikud rõhutasid, et sooviksid näha oma postkastis selgelt sõnastatud ja hästi struktureeritud pressiteateid, mida saaks ilma toimetamata kohe uudisena kasutada.» Siit edasi pole enam kuhugi minna.

See ajakirjandus meenutab mulle üha enam kaubamajade hulle päevi. Mida rohkem orienteerub kaubamaja hulludele päevadele, seda suuremaks muutub odava kauba otsijate võim. Mõned inimesed mäletavad, et alguses pakuti hulludel päevadel kalli kauba odavaid ülejääke, aga peagi tulid nende asemel spetsiaalselt hulludele päevadele tehtud kallite kaubamärkide odavamad variandid.

See pole enam sama kaup, vaid kalli kauba ametlik imitatsioon. Ka lugemisajakirjandus netis on üha enam ajakirjanduse ametlik imitatsioon. Mimikri, mille alt leiab ajakirjanike selgel soosimisel tegutseva PR-kameeleoni.

Me võime muidugi pateetiliselt küsida, kas see on üldse ajakirjandus? Aga pateetika ei aita. Seda serveeritakse meile ajakirjanduse sildi all. Ja sellest prügilast leiab ka täiesti korralikku ajakirjandust.

Need sõnad, mis ma enne kirja panin, iseloomustasid üsna hästi ka suurt osa Eesti paberlehtedest. Aga viimase paari aasta jooksul on seal toimunud selge suunamuutus. Selle asemel et kihutada neti sabas imitatsiooni poole, on paberleht pöördunud tugevalt vastassuunas.

Kui varem oli kaheküljeline lugu eesti päevalehtedes haruldus, siis nüüd on lehed neid täis. Kui varem oli keskne uudislugu ja ennustus, siis nüüd üha enam analüüsid ja arvamuslood. (Ma ei taha siin ja praegu kõnelda selle tasemest. Võib vaid öelda, et parim osa sellest on väga kõrge tasemega ja halvimas otsas on sõna otsese mõttes rumalad inimesed, kes miskil mulle teadmata põhjusel on toimetusse tööle võetud.) Jne.

Ma ei tea, kas see uus suund on lõplik. Praegu huvitab mind lihtne järeldus: eesti loetav ajakirjandus liigub oma põhituumas suure kiirusega kahte suunda laiali. Üks suund viib üha suurema imitatsiooni poole, teine üha suurema analüütilisuse poole. Lugeja seisukohast on tulemuseks olukord, kus me ei saa mitte niivõrd Päevalehe ja Õhtulehe, kuivõrd paberlugemise ja netilugemise galaktikad.

Nüüd pöörame vaatepunkti ja vaatame lugejaid-vaatajaid-kuulajaid.

Ajakirjanduse tarbimist on läbi aegade iseloomustanud üks korduv muster: liikumine kollektiivsest tarbimisest individuaalse tarbimise, võiks öelda tarbija üksinduse suunas. Kunagi ajalehe algusaegadel loeti seda ühiselt, siis omaette. Kunagi oli raadio kuulamine rituaal, kui kõik kogunesid ümber imeliku mängiva kasti. Siis tuli rituaalne ühine istumine teleri ees, kui naabrid kogunesid vaatama saadet nagu teatrit või filmi.

Arvuti ees pole vist kunagi ühiselt istutud. Seal on inimene alati üksi olnud. Aga arvutis on olemas virtuaalsed kogukonnad, milles inimesed on dialoogis tuhandete aatekaaslastega kaugetest paikadest. Mu arust on see vaid pool tõde.

Tegelikult ei ole ühte suurt Facebooki, vaid sama sildi all miljoneid pisikesi ringe ja suur osa inimesi, keda keegi ei laigi. Me armastame rääkida üksikutest blogidest, mida loevad kümned tuhanded, aga me ei räägi kümnetest tuhandetest blogidest, mida ei loe keegi. Selle nimi võiks olla arvutiüksindus.

Ajakirjanduse seisukohast loob see uue olukorra. Tohutu infopakkumine lubab igaühel teha endale arvutis oma lehe, oma teleprogrammi jne. Aga iga inimene on erinev, tema huvid ja soovid on erinevad. Tulemuseks on see, et eri lugejate programmid ei kattu. Ajakirjanduse tarbijad netis on üha enam üksi.

Eesti telekanalid on ammu liikunud kahe publikuotsa suunas. Meil on inimesed, kes vaatavad «AKd», ja inimesed, kes vaatavad «Reporterit». Meil on «Pealtnägija» publik ja «Võsareporteri» publik. Ja meil on rahvaraadiod ning raadiod mõtlevale inimesele.

Eesti ajalehepublik on seni olnud suhteliselt homogeenne. Jah, Õhtulehe publik on veidi kaldu ühes ja Päevalehe publik teises suunas, aga see pisike kalle. Aga just nüüd toimub minu arust vaikselt ja varjatult suur ja oluline lugejate pööre.

Netis elab koos mitu mõtteviisi. Üks on loogika ja +/– signaalide maailm, mis paikneb kusagil netimaailma sügavuses. Mõnel juhul jõuab see ekraanile samasuguse loogilise pildina. Siis leian ma kodulehekülje, millel mind huvitava asjani jõudmiseks tuleb teha x klikki, sest nii on loogiline.

Aga iga neti jaoks töötav inimene teab (nojah, peaks teadma), et selline lehekülg on ürituse surm. Klassikaline loogika tuleb kõrvale visata. Selle asemel tuleb üles leida see info, mille juurde lugeja tahab kiiresti pääseda, ja teha see võimalikult kergesti kättesaadavaks. Ja arvesse võtta hoopis seda mõtteviisi, mida loovad ja hoiavad ülal klaviatuuri märkide paigutused ja arvutihiire liikumise viisid.

Aga asjal on ka teine tahk. Kümmekond aastat tagasi sai alguse uus netikultuur. Noored inimesed astusid kohe sellesse uude maailma. Need inimesed erinevad loomulikult oma vanavanematest, kellest suur osa vaatab arvutit siiamaani kui kahtlast riistapuud. Aga nad erinevad ka uue neti eelsest põlvkonnast.

Uusima põlvkonna jaoks ei ole netikirjaoskus enam teine kirjaoskus, aga ka mitte esimene kirjaoskus. Nett on neile loomulik maailm, kus neid juhib mingi sisemine intuitsioon. Nad tabavad lennult, ilma mõtlemata, intuitiivselt seda mõtteviisi, mida järgivad netimaailma loojad.

Ja teistpidi, nende intuitsioon on selle maailma loodud. Selline hiire-intuitsiooni järgiv ekraanipilt ja intuitiivne netipõlvkond saavad kokku uues intuitiivses maailmas, mille äratabamine ja varjatud loomine on kas või Apple’i suure edu üks aluseid. Aga vanemad põlvkonnad peavad seda kõike eraldi õppima.

Mida see tähendab lugemisajakirjanduse jaoks? Just praegu saab see hiirele ja intuitsioonile toetuv põlvkond täiskasvanuks. Kui netileht ei lähe kaasa selle põlvkonna intuitsiooniga, kaugeneb ta noorest lugejast. Kui ta läheb sellega kaasa, kaugeneb ta vanematest lugejatest.

Paberlehes on aga hoopis teine probleem. Pole mingi uudis, et noored loevad arvutist ja vanad paberilt. Sama kehtib paberlehe lugemise kohta. Selle lugeja vananeb üha, nii Eestis kui mujal.
Ja peagi jõuab kätte hetk, mil suurem osa paberlehtede lugejatest on vanuses üle kuuekümne.

Nii jõuame kokkuvõtteni. Netileht muutub üha enam ajakirjanduse imitatsiooniks. Aga samal ajal peab netileht muutuma nii, et ta sobiks noore põlvkonna hiire-intuitsiooniga. Muidu kaugeneb ta võimalikust uues lugejast. Muidugi ei tähenda uuele intuitsioonile toetumine mitte ajakirjanduse imitatsiooni, kuigi suur osa netis pakutavast on ka muidu tegelikkuse imitatsioon.

Paberleht tahab eristuda netilehest ja otsides oma nišši, muudab ennast järjest elitaarsemaks ja analüüsivamaks. Samal ajal muutub tema publik järjest vanemaks. Aga vanus ja elitaarsuse/arvamuse soov pole omavahel kuidagi korrelatsioonis. Lisaks on vaid aja küsimus, mil netimaailma intuitsioon kantakse üle ka n-ö pärismaailma.

Tulemuseks on paradoksaalne olukord, kus suunad ja muutused on üksteisega kummaliselt risti. Seda olukorda saab lahendada mitmel moel. Aga kindel on üks: kui minna praegusi teid pidi edasi, on tulemuseks suur lõhe lugemisajakirjanduses.

Tiit Hennoste on meediaõppejõud, Tartu Ülikooli teadur.