:format(webp)/nginx/o/2018/02/13/7576087t1hf38e.jpg)
/nginx/o/2023/05/12/15316986t1h1508.jpg)
Kui vahepeal tundus, et Juhan Smuul (1922–1971) on nii kirjaniku kui ka inimesena peaaegu täielikult unustuse hõlma vajunud, siis viimase aja tormilised sündmused koos kompromiteerivate dokumentidega on ta jälle avalikkuse ette lennutanud.
Kuna ma ei ole kirjandusinimene ja üles kerkinud diskussioon ei lähtugi kirjanduslikult pinnalt, siis jätaksin Smuuli loomingu nendele, kes seda paremini tunnevad, ja keskenduksin huvitavatele paralleelidele, mis mul tekkisid Soome literaadi Olavi Paavolaise (1903–1964) teoseid lugedes seoses Juhan Smuuliga.
Kuigi Paavolainen oli enne sõda Eesti kunstirahva seas tuntud, julgen väita, et peale filoloogide polnud enamik eesti raamatusõpru enne tema teoste ilmumist eesti keeles alates 2009. aastast[i] temast midagi kuulnud.
Esmapilgul tundub, et Smuulis ja Paavolaises on rohkem erinevusi kui sarnasusi, alates sellest, et tegemist oli eri põlvkondadesse kuuluvate meestega. Aga kui lähemalt vaadata, siis on ka nii mõndagi sarnast.
Olavi Paavolaise mõju soome kunsti ja seltskonnaelule enne sõda oli väga suur, mitmeti suurem kui tema kirjanduslik pärand. Ta oli 1924. aastal rajatud kirjandusliku liikumise Tulenkantajat juhtfiguur. Tulenkantajat oli aga Soome uue luule tõrvikukandja, nagu nimigi ütleb, ja kirjandusteadlase Sirje Oleski sõnade järgi oli Paavolainen kogu põlvkonna vaimne liider.
/nginx/o/2023/05/12/15316992t1h5801.jpg)
Hea hariduse ja kasvatusega noormees oli ka hea suhtleja, mistõttu temaga puutusid kokku pea kõik soome, eesti ja paljud nõukogude loojad. Sirje Oleski sõnad Paavolaise kohta: «Kõrgema keskklassi keigar, iga seltskonna hing ja süda, naiste- ja joomamees, kardetud kultuurikriitik ja jumaldatud õpetaja.»[ii] Juhan Smuuli kohta sobivad selles loetelus nii mõnedki epiteedid, esimene ja viimane ehk välja arvatud. Ta oli kahtlemata oma põlvkonna juhtfiguur pärast II maailmasõda, nagu Paavolainen oli pärast I maailmasõda Soomes.
Päritolugi pisut sarnane
Paavolaise ja Smuuli päritolu oli isapoolsete suguvõsade järgi üsna ühte masti: põlised vabade talupoegade suguvõsad. Tõsi, Paavolaise isa Pietari Paavolainen oli Soome Eduskunna saadik ajal, mil Eestis sellega võrreldavat esindust ei olnudki. Paavolaise ema päritolu oli aga sootuks aristokraatlik, olles seotud ka Eestiga. Nimelt olid ema esivanemad Veriora Rausch von Traubenbergid.
Ka Smuuli päritolu oli Eesti kontekstis omamoodi aristokraatlik ja nõukogude nomenklatuuri kuuluvana oli suund kahtlemata kõrgema keskklassi poole, mis väljendus ka olmes: ampiirstiilis sohva ja nahka köidetud väljaanded Merivälja kodus, nõukogude luksusautodest rääkimata. Smuul armastas ka heast riidest ja hästi õmmeldud ülikondi, Paavolaise jaoks tegi aga riie inimese.
Olavi Paavolaise kirjanduslikus pärandis on tähtsal kohal reisikiri. Sama võib väita ka Juhan Smuuli kohta, kelle looming oli küll palju mitmekesisem ja kelle reiside alg- ja lõpp-punkt oli koduküla Koguva. Viimane asjaolu on samuti Paavolaisega sarnane. Paavolaise pelgupaik oli Karjalas asuv sünnikodu Kivennapa. Erinevalt Koguvast tehti see Talvesõja lahingutes maatasa.[iii]
/nginx/o/2023/05/12/15316990t1h4027.jpg)
Olavi Paavolainen pidas ennast hea maitse ja kunstitõe ainumonopoli valdajaks ega kõhelnud oma hävitavaid hinnanguid otsesõnu välja ütlemast. Kurikuulus on tema 1933. aastal ilmunud «Suursiivous eli kirjallisessa lastenkamarissa», mis andis hävitavaid hinnanguid soome kirjanikele.
Katri Vala sõnade järgi oli ta õnnetul kombel kirglikult otsekohene. Sõbra Matti Kurjensaari sõnul sooviski ta olla ründav, järsk ja valjuhäälne ärkvele raputaja. Paavolaise enda sõnad: «Kriitik avab kambri akna ja hüüab tormi ja kaosesse: Sõjasarv on hüüdnud, noored luuletajad! Sõjasarv on hüüdnud.»[iv] Neist, keda hävitav kriitika sageli ootamatult tabas, sest seni oli Paavolainen nende suhtes vahel ka soosiv olnud, ta mõistagi ei hoolinud, sest kõik toimus ju kõrge kunsti nimel.
Kultuurikriitikuna oli Juhan Smuulil hinge peal stalinismi ajal kirja pandud «Norra brigg»[v] ja «Avalik kiri Marie Underile», mis ei sündinud küll niivõrd sügavamast veendumusest, vaid peegeldavad pigem sünget ajastut. Ma ei tea, mis ajendas Smuuli esimeses viitama Paul Viidingule, aga Johannes Semperi puhul on oletatud ka kättemaksu selle eest, kuidas Semper suhtus temasse kui algajasse kirjanikku Jaroslavlis. Samas püüdis Smuul hiljem oma kõrgetes ametites säilitada siiski inimlikkust ja tasakaalukust.
Paraku on ka selliseid näiteid, kus Smuul on oma sisemisest veendumusest «noorematele kirjanduslikele korkvenderitele» – kui tema oma sõnu kasutada – oma karmide hinnangutega kaikaid kodarasse loopinud. Tavaliselt ei teinud ta seda pahatahtlikult, vaid ütles välja oma arvamuse, mõtlemata kui suur kaal sel on ja kuidas võib temataolise korüfee arvamus mõjuda noore kirjaniku karjäärile kirjandusmaailmas.
Juhan Smuul kritiseeris 1963.aastal Izvestija veergudel Läti dramaturgi ja lavastajal Pēteris Pētersonsi (1923–1998) näidendit «Olen 30-aastane» ja see ei olnud temast ilus, sest Lenini preemia laureaadi kriitika keskajakirjanduses ei tähendanud autorile midagi head. Smuuli kriitiline artikkel tõi paraku kaasa tagajärje, et Pētersonsi jaoks olid Moskvas kõik uksed suletud.
/nginx/o/2023/05/12/15316989t1hc4c3.jpg)
Karta on ka, et Albert Uustulndi (1925–1997) ei tahtnud Smuul kirjanikke liitu, kuna ilmselt kartis konkurentsi merekirjanikuna. Perekonnapärimuses liikunud jutu toob ära Mall Jõgi oma järelsõnas Uustulndi romaanile «Tuulte tallermaa»[vi]. Selle järgi öelnud Smuul, et Uustulnd on veel noor mees ja võib ka oodata.
Aksel Tamm meenutab, kuidas Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumäng» jäi 1970. aastal ilma riiklikust preemiast, kuna Smuul, kelle hääl oli otsustamisel kaalukeeleks, keeldus hääletamast. Ometi olid Smuulil Rummode perekonnaga väga lähedased suhted juba sellest ajast, kui ta elas nendega samas korteris.
Mis puudutab Paavolaist, siis kuigi tema vaateid ei saa pahempoolseteks nimetada, oli ta kindlasti noore inimesena valitseva establishment’i vastane. Kodanlusevastasust näitas ta muuseas üles sellega, et kuigi rahapuudust tal ei olnud, varastas ta poest huvipakkuva raamatu, sest ostmine oleks olnud nii armetult kodanlik.
Rühmituse Tulenkantajat paljud liikmed olid pahempoolsete vaadetega ja seetõttu ka Nõukogude Liidu suhtes positiivselt meelestatud. Kõik see, mida ajalehtedest Nõukogude Liidus toimuva lugeda võis, tundus neile tavapärase propagandana, mida ei tahetud ega suudetudki uskuda. Olen ise kohtunud ühe Šveitsi ajalooõpetajaga, kes ütles, et tema ei uskunud sõnagi Solženitsõni «Gulagi arhipelaagist», kuna arvas, et tegu on puhta vastupropagandaga.
Paavolainen hakkas poliitikast huvituma alles kolmekümnendatel, kui käis pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal ja avaldas oma reisikirja «Külalisena Kolmandas Reichis: rapsoodia»[vii], mis sakslaste meelest oli liiga kriitiline ja antifašistide meelest liiga Kolmandat Reichi imetlev.
Paavolaise lootusetus väljendus tema alkoholismis. Sama võib öelda Juhan Smuuli kohta, kuigi ta suri oma kõrgel postil, oli ta surres Paavolaisest 11 aastat noorem.
Jätkusõja ajal muutus Paavolainen oma riigi ja seda esindava sõjaväelise eliidi suhtes järjest kriitilisemaks. Oma arvamused ja tunded avaldas ta päevikuna 1946. aastal ja see pööras Soome avaliku arvamuse täielikult tema vastu[viii]. Kasuks ei tulnud ka head suhted nõukogude võimu esindajatega Soomes. Paavolaisele oli antud võimalus 1939. aastal vahetult enne sõja algust Nõukogude Liitu külastada. Külaskäik oli organiseeritud vastavalt nõukogude kombele, kus külalisele näidati tohutuid aardeid ja uhkeid ehitisi, mida tsaarid sajandite jooksul olid kokku kogunud ja sõna otseses mõttes inimohvritega püstitanud. Nõukogude tegelikkust tilgutati neile läbi tiheda filtri, kust režiimi verised teod läbi ei paistnud. Paavolainen, kes natside propaganda läbi hammustas, ei suutnud nõukogude tihedast valede eesriidest läbi näha ja lasi end lollitada.[ix]
Pärast Soome kaotust Jätkusõjas ei olnud enam võimalik vabalt mõtteid avaldada, nii nagu Paavolainen seda seni teinud oli. Ka raamat Venemaast jäi ilmumata, sest pärast paari aastat nõukogude sõbra embuses oli ka Paavolaisele selge, et ta ei saa rääkida midagi, mida ta õigeks peab.[x] Tema märkmed reisist Nõukogude Liitu avaldati alles 21. sajandil.
Paavolainen ja Eesti
Paavolainen oli juba 1930. aastail soome kirjanikega Eestis käinud, mille käigus eesti võõrustajad olid talle andnud hüüdnime Särav Apollo. Väga lähedased, isegi intiimsed suhted olid tal Hella Wuolijoe, Liina Reimani ja Aino Kallase tütre Virvega. Ka Underiga oli ta heades suhetes kuni «Sünge monoloogini», aga eriti 1956. aasta külaskäiguni Eestisse.
Reisikiri, mille ta Suomen Kuvalehtis avaldas, oli kõigile väliseestlastele suur vapustus. Kuigi 1956. aastal oli kõik teisiti kui enne sõda, kuulutas Paavolainen, et temalt tellitud teemal «Kultuurita Eesti» ta artiklit ei avalda. Kõrgkultuur ei olnud Eestis kadunud, see oli lihtsalt taandunud. Teine lugu oli ilmselt heakorra ja elatustasemega, kuid 50. aastatel ei olnud Soome ja Eesti erinevused selles veel nii suured. See, mida ei olnud, oli vabadus, aga külalistele see Hruštšovi sula ja tiheda programmi puhul häirivalt silma ei torganud. Pealegi oldi ka Soomes selle kümne aasta jooksul õpitud endisest enam suud kinni hoidma.
Pagulastel oli valus lugeda, et Kohtla-Järve kultuurimaja teinuks au ka Helsingile. Pahameelt tekitas, et Paavolainen jätab mainimata, et Tuglas elab Underi majas, ja isegi see, et Tuglast nimetati professoriks ja akadeemikuks jne. Vaba Eesti sõna väitis koguni, et Paavolainen ja kirjanik Volter Kilpi olevat Tallinnas kainestusmajja sattunud.[xi]
Elo Tuglas kirjutab oma päevikus, et 24. septembril olid nad koos Friedebertiga soomlaste lahkumisõhtul kohvikus Moskva, mis kulgenud lõbusas meeleolus. Lõbusad olid ilmselt kõik õhtud. Eeva Niinivaara kirjeldab oma mälestusteraamatus üht, mis toimus Estonias ja kus ülevas meeleolus poliitilise sisuga kupleesid esitati, mille üks tegelane oli Niinivaara ehmatuseks tema ise, kelle isa oli hiljuti Siberis surnud.[xii]
/nginx/o/2023/05/12/15316993t1h6e1d.jpg)
Tähelepanuväärne on, et Smuul, kes on Soomes käinud ainult kaks korda rohkem kui Antarktikas, on Paavolaisega kaks korda kohtunud. Mõlemad kohtumised toimusid samal 1956. aastal, kui soome kultuuritegelased käisid septembris Eestis ja sellele järgnes Eesti delegatsiooni külaskäik Soome oktoobri lõpus.
Võib arvata, et rohke alkoholiga pidudel suhtlesid ka Paavolainen ja Juhan Smuul. Võib arvata, et see toimus vene keeles, mida Paavolainen valdas vabalt ja Smuul oma legendaarsete vigadega. Ei olnud ju veel 1966. aasta, kui soome kirjanike vastuvõtul kirjanike majas kohal viibinud kõrge Moskva seltsimehe poole, kes oli väga nördinud, et ei suheldud vene keeles, võis Smuul pöörduda umbes nõnda: tegemist on Nõukogude Eesti kirjanike majaga, kus eesti kirjanikud võtavad oma külalisi Soomest vastu nii, nagu heaks arvavad, ja kui see ei meeldi, siis võib seltsimees tagasi Moskvasse minna ja Smuul teeb nii, et teda enam kunagi Eestisse ei saadeta[xiii].
Paavolaise ja Smuuli haridus ja senine elukogemus olid väga erinevad. Samas oli neil ka mõndagi ühist. Mõlemad olid suurepärased suhtlejad. Paavolaisel oli küll üksjagu rohkem formaalset haridust kui Smuulil ning tema päritolu ja kasvatus võimaldas tal ennast tunda hästi igasuguses seltskonnas. Viimast võib väita ka Juhan Smuuli kohta ainult ühe erandiga: intellektuaalide seltskonnas ta ennast hästi ei tundnud. Nii Smuul kui ka Paavolainen olid oma olemuselt soojad inimesed. Kuigi Paavolainen oli kasvanud ja koolis käinud linnas, oli ta väga kiindunud Karjala kannasel asunud Kivennapa sünni-kodusse, kuhu ta sõitis igal võimalusel nagu Juhan Koguvasse.
Kodude olme oli muidugi erinev: Kivennapa oli häärber, kus elektrivalgus oli olemas juba 20. sajandi alguses. Koguva Tooma rehielamu, kus keedeti lahtisel leel ja reheahi lõhuti välja alles 1959. aastal. Kui Olavi 1956. aastal Leningradi kaudu Tallinnas käis, olevat ta takso võtnud ja ka Kivennapal käinud, vapustades taksojuhti sellega, et hakkas suvalises kohas kätega maad kaevama, sest tegu oli tema isa hauaga.
Nii Smuulil kui ka Paavolaisel oli olemas Nõukogude Liidu kogemus nii sõja- kui ka rahuajast. Paavolainen käis 1939. aastal Nõukogude Liidus, kuhu teda kaua ei tahetud lasta. Juhan viidi sinna tema arvamust küsimata 1941. aastal ja tema esmakogemus oli Paavolaise omast loomulikult diametraalselt erinev. 1956. aastal oli ta aga nomenklatuur, keda koheldi nagu välismaalast.
Ka Juhanit on nimetatud seltskonna hingeks, ka teda imetleti ja jumaldati ja tema auditoorium oli sadu (või tuhandeid?) kordi suurem kui Paavolaisel. Ka suhtumises nõukogude võimu tegid mõlemad mehed läbi sarnaseid muutuseid ja elu lõpp oli mõlemal päris sünge.
/nginx/o/2023/05/12/15316991t1hf43d.jpg)
Paavolainen vaikis just sel ajal, kui Juhan Smuul kirjandusse tuli. Mõlemat oli II maailmasõda tugevasti mõjutanud. Smuul tuli nendest sündmustest välja eluga ja võitjana, Paavolainen jäi igas mõttes kaotajate poolele, kuigi püüdis võitjate poolele asuda. Alles pärast Paavolaise surma sai ta selleks, mida oli kogu elu soovinud: olla (noortele) teenäitajaks. Soome sõjajärgne põlvkond mõistis hukka oma isade hoiakud ja isegi nende võitluse Soome iseseisvuse eest, mõistmata, et ilma nende verevalamiseta oleks Soome saatus olnud samasugune kui Eestil.
Seda aga ei pidanud paljud suuremaks õnnetuseks, eriti kui tekkis võimalus Eestisse tulla ja juba laeva peal rohkesti odavat alkoholi pruukida, mis kõik hiljem nähtu suhteliselt häguseks tegi. Lausa ehmatav on, et see hoiak soomlaste osalemise kohta II maailmasõjas on paljudel tänase päevani, kui Juminda merelahingu kohal uurimisi läbi viinud soomlanna tunnistas, et ta alles seal – s.t siis 21. sajandi teisel kümnendil – sai aru, et tema Talvesõjas ja Jätkusõjas sõdinud vanaisal oli õigus.
Hella Wuolijoki (1886-1954) ja kurikuulsa kommunisti Otto Wille Kuusise (1881-1964) tütar Hertta Kuusinen (1904-1974), kes olid sõjajärgses Soomes väga kaalukatel positsioonidel, kuulusid Olavi Paavolaise heade intiimsõprade ringi. Paavolainen olevat muuseas ka Wuolijoe teoste soome keelt korrigeerinud.
Sellest hoolimata ei olnud Paavolaisel enam muutunud oludes võimalik endisel moel särada. Ja ta keeldus kirjutamast sellest hoolimata, et nii Kuusinen kui ka president Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986) ise teda selleks ärgitasid. Paavolainen suri 60-aastaselt 1964. aastal. Samal aastal suri ka Juhani noorem õde Armilde.
Seitset järgmist aastat varjutasidki Juhani elus surmad ja matused perekonnas, kasvav kriitilisus süsteemi vastu ja keeruline isiklik elu, kuigi loominguliselt oli ta kõrgvormis. Kui Paavolainen oli naistemees, siis Juhan Smuul oli kahtlemata ühe naise mees korraga. Juhanil aga ei olnud hoolimata kolmest abielust ühtegi last[xiv].
/nginx/o/2023/05/12/15316988t1h584b.jpg)
Paavolaisel oli juristist abikaasaga Sirkka-Liisa Virtamoga poeg Pekka. Smuul olnud väga õnnetu, et tal lapsi ei olnud, aga ilmselt oli see hilisemaid sündmusi arvesse võttes selge õnnistus, sest Smuuli lastel oleks olnud vägagi raske oma isa pärandit kanda.
Paavolaise lootusetus väljendus alkoholismis. Sama võib öelda Juhan Smuuli kohta: kuigi ta suri kõrgel ametikohal, oli ta surres Paavolaisest – kes suri ju ka noorena – 11 aastat noorem.
Kui Juhan Smuulile heidetakse praegu puhkenud diskussioonis ette, et ta valis vale poole, siis tuleks küsida, millised valikud tal olid. Verinoore maapoisina kaugele vaenulikule maale sattununa õnnestus tal oma viletsast tervisest hoolimata ellu jääda. Sellele aitas kaasa ka see, et ta sattus kokku omakandimehe Aadu Hindiga (1910–1989).
Võib arvata, et juba tunnustatud kirjaniku vaated mõjutasid 20-aastast noormeest. Eriti kuna tänu Hindile sai ta ka asuda tegelema kirjatööga. Sellega oli sõrm antud ja edasi oli juba väga raske millestki keelduda. Sõja ajal Moskvas ja Leningradis ajakirjanik olles oli ju loomulik, et ta tahtis koju, ja koju võis saada ainult siis, kui sakslased Eestist minema on aetud. Ilmselge, et tol ajal tundus, et ilma pommitamiseta see võimalik ei ole.
/nginx/o/2023/05/12/15316987t1h2721.jpg)
Kuni Nürnbergi protsessini natside üle kehtis ütlus: «Sõjas ja armastuses on kõik lubatud.» Alles Nürnbergi protsessi ajal tekkis mõiste «sõjakuriteod» ja veelgi hiljem mõiste «inimõigused». Kust pidi noor Smuul siis aru saama, et midagi tehakse väga valesti.
Milline oli Smuuli ja Vaarandi võimalus keelduda, kui püssimehed olid iga hetk valmis tulistama neid, kes koostööd ei teinud? Lisaks sellele olid nad ju ise Venemaal sõja ajal olnud ja ellu jäänud. Enne sõda ilmunud ajalehe Vaba Maa reporter Evald J Woitk (1907–1976) tunnistab oma 1959. aastal ilmunud mälestusteraamatus «Mälestuste tänav» 1940. aasta sündmuste kohta:
«Minu sulepea murti pooleks varsti pärast juunisündmusi (1940. aasta Nõukogude okupatsiooni – E. M.). Ja küllap see hästi oli, sest ma pole kindel, kas ma vastasel korral mitte lehe juurde edasi poleks jäänud. Nii armastasin oma kutsetööd. See armastus oleks mind hoopis kuhugi mujale viinud.»
Olavi Paavolaisel oligi võimalik valida, ilma et teda miski eriti oleks ähvardanud, ning ta valis ju mõrtsukate ja valetajate poole. Tagajärjeks oli, et mõlemad jõid ennast surnuks ja nende elu lõpp oli väga kurb.
Jääb üle loota, et võetakse käsile ka need nõukogude ajal tegutsenud mehed ja naised, kes ka iseseisvuse taastanud Eesti riigis ilma tegid ja süümevannet andes ei kõhelnud valetamast, et neil ei ole olnud mingeid sidemeid repressiivorganitega. Ja viimane aeg on mõista hukka kõik nõukogude ajal elanud inimesed, kes ühel või teisel moel ikkagi režiimiga koostööd tegid. Alustama peab komparteisse ja komsomoli kuulunud isikutega, sest nendesse organisatsioonidesse astumine oli küüditamisele kaasaaitamisega võrreldes täiesti vabatahtlik.
Küsimus on: milliseid märke oma minevikust me tahame näha? Kas see, mis hukka on mõistetud, ei peaks ka kusagil näha olema, muidu kasvab peale põlvkond, kes sellest paremal juhul ei tea midagi ja halvemal juhul teab ainult ühekülgset käsitlust. Peaks olema võimalik seisatada ja osutada sellele, mis kunagi oli heaks kiidetud, lausa ülistatud, ja mis tänaseks on kuulutatud kuritegelikuks. Sest muidu pole üldse mõtet mälestusmärke püstitada, teades, et mõne aja pärast tuleb need niikuinii maha võtta. Kõiki Lenini ja Stalini kujusid polnud muidugi mõtet püsti jätta, kuigi minu arvates võinuks seda siiski teha, kuna oleksid olnud mälestusmärgid inimkonna vapustavale ja igikestvale rumalusele.
Viited
[i] Olavi Paavolainen, «Külalisena Kolmandas Reich’is: rapsoodia». Loomingu Raamatukogu 2009 nr 37–40. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Kultuurileht.
[ii] Sirje Olesk, «Särav Olavi Paavolainen ja tema raamatud natsismist ja sõjast». Looming nr 8, 2009 lk 1106–1119.
[iii] Koguva küla pääses 1944. aasta lahingute ajal napilt hävingust tänu tuule suunale.
[iv] Panu Rajala, «Tulisoihtu pimeään: Olavi Paavolaisen eläma». WSOY, 2014.
[v] Ajalehes Sirp ja Vasar ilmus 20. mail 1950 Juhan Smuuli poeem «Norra brigg».
[vi] Albert Uustulnd, «Tuulte tallermaa: rannarahva suurromaan. I.» [Tallinn]: Kadmirell, 2010. lk 378.
[vii] Olavi Paavolainen, «Külalisena Kolmandas Reich’is: rapsoodia». Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.
[viii] Olavi Paavolainen, «Sünge monoloog: päevikulehekülgi aastaist 1941–1944». Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.
[ix] Natside puhul Paavolainen isegi imetles nende süsteemi, kuna pedandina istus talle igasugune kord ja seetõttu oli ka sõjaväeline kord talle vastuvõetav, mida ühe boheemlase puhul ei oskaks oodata.
[x] Olavi Paavolainen, «Volga voolab nüüd Moskvasse: kirjutisi Nõukogude Liidust». Koostanud Ville Laamanen ja H. K. Riikonen; soome keelest tõlkinud Piret Saluri. [Tallinn]: EKSA, 2018.
[xi] Fakt (Voldemar Kures), «Soome eestlaskond punases Eestis». Vaba Eestlane, 10. oktoober 1956.
[xii] Eeva Niinivaara, «Yhä paistaa sama aurinko: elämää nuoruuteni Eestissä ja Suomessa». Helsinki: Otava, 1988.
[xiii] Lennart Mere teade. – «Juhani Salokannel. Sielunsilta: Suomen ja Viron kirjallisia suhteita 1944–1988». Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura, 1998.
[xiv] Esimene abikaasa tõlkija Iti Saks (1921– 2003), teine Debora Vaarandi (1916–2007). Viimane kooselu Ellen Noodaga (1933–2003) jäi vormistamata.