Kolja Haaf ⟩ Miks pole sakslased valmis oma riigi kaitseks relva haarama?

Saksa sõdurid Leopard 2 tanki juures ja meediast ümbritsetuna. Foto: Bundeswehr

• Sakslased ei taha kodumaa kaitseks relva haarata.
• Saksamaal on inimelu au sees.
• Saksamaal on rahvuslik uhkus seotud konservatiivsusega.

Saksamaa ja Eesti erinevad ühes põhimõttelises küsimuses ja see on riigikaitse, kirjutab Süddeutsche Zeitungi ajakirjanik Kolja Haaf.

Kui sõbralikud riigid teineteisest räägivad – ja on igati kohane öelda, et Eesti ja Saksamaa seda on –, käib jutt valdavalt asjadest, mille puhul eksisteerib ühisosa. Selle lühikese aja kestel, mis olen ajakirjanikuna Eestis viibinud, olen märganud tervet hulka sarnasusi: samasugused nägusad keskaegsed linnasüdamed, ühtemoodi ihnus tunnete välja näitamisel, kohusetundlik ootamine punase tule taga, mis siis, et tänav on tühi, ning komme väärtustada õlut ja – ütleme siis – lihtsat köögikunsti.

Kuid nagu iga sõpruse puhul, võib selline järjepidev ühisosale toetumine viia selleni, et teineteist kaotatakse silmist. Märkamatult hakatakse elama paralleelelu, mida kumbki pool märkab alles siis, kui kriis on juba käes.

See kriis kestab praeguseks juba enam kui aasta, mistõttu on nüüd viimane aeg kõnelda ka erinevustest. Suurimaid erinevusi Eesti ja Saksamaa vahel väljendub minu jaoks järgmises kahes arvus: 11 ja 66.

Saksa arvamusuuringute instituut YouGov esitas 2023. aasta veebruaris elanikele järgmise küsimuse: «Oletame, et Saksamaa vastu toimub sõjaline rünnak, mis on võrreldav 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Mida te isiklikult sellises olukorras kõige tõenäolisemalt teeksite?» 11 protsenti sakslastest vastas, et nad oleks «valmis oma riiki relvaga kaitsma».

Samas on Eesti kaitseministeeriumi mullu tellitud uuringu kohaselt 66 protsenti eestlastest valmis tõenäoliselt või kindlasti osalema ise kaitsetegevuses.

See võrdlus nõuab mõlemalt poolelt mõningast laiemat konteksti selgitamist. Kuigi neid arve ei saa uuringuküsimuse erineva sõnastuse tõttu üks ühele kõrvutada, ei peegelda need mitte ainult kahe riigi erinevat kaitsepoliitikat, vaid selgelt ka elanikkonna mõtteviisi erisusi.

Kui näidata neid arve eestlastele ja sakslastele, vangutab neist enamik arusaamatusest pead. Mõistagi tuleb märkida, et suhtumine riigikaitsesse sõltub ka sellest, kellega vestelda.

Kui käisin aprilli keskel Kaitseliidu õppusel, siis sealsed osalejad suutsid vaevu uskuda, et ainult 11 protsenti sakslastest on valmis haarama kodumaa kaitseks relva. Eriti šokeeriv tundus neile asjaolu, et neist 11 protsendist ainult pooled annaks end vabatahtlikult sõjaväeteenistusse üles.

Teisalt, kui helistasin Berliinis töötavatele pigem vasakpoolse maailmavaatega ajakirjanikele, olid nad eestlaste kaitsevalmidusest kuuldes hämmingus ning lihtsal värisesid hirmunult, kui rääkisin neile metsas kuulipildujamulaažiga ringi jooksvatest teismelistest. Seejuures kõlavad just nimed Kodutütred ja Noored Kotkad sakslaste kõrvadele kui miski, mis pärineb meie indentiteeti kõige enam kujundanud süngest ajalooperioodist.

Kui käisin aprilli keskel Kaitseliidu õppusel, siis sealsed osalejad suutsid vaevu uskuda, et ainult 11 protsenti sakslastest on valmis haarama kodumaa kaitseks relva. Eriti šokeeriv tundus neile asjaolu, et neist 11 protsendist ainult pooled annaks end vabatahtlikult sõjaväeteenistusse üles.

Ja see toob meid ka nende kahe väga erineva arvu põhjuse juurde – selleks on ajalugu. Pärast natsirežiimi lõppu ja eriti pärast 1968. aasta sotsiaalprotestide lainet on Saksamaal valitsenud kui mitte tingimata patsifistlik, siis vähemalt antirahvuslik ja antimilitaristlik hoiak. Minu täisealiseks saades kehtis Saksamaal veel kohustuslik ajateenistus, kuid näiteks minu keskkooli lõpuklassi noormeeste seas oli iseenesestmõistetav, et sõjaväes teenimisest keelduti ja selle asemel mindi asendusteenistusse.

Kaitseliidu õppus Valgamaal. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Sakslaste suhtumist märgib üks konkreetne väljend: «Mitte kunagi enam!» Ning me oleme õppinud, et oma riigi üle uhkuse tundmine on põhimõtteliselt midagi loogikavastast. Sest kui me aktsepteerime põhimõtet, et kõik inimesed on võrdsed, siis sõltuvad iga rahva edusammud asjaoludest, millel ei ole midagi pistmist elanike väidetava erilise julguse, intelligentsuse või üleolekuga teistest. «Asi ei ole selles, et keegi oleks parem või halvem, vaid erinevuste, kultuuriliste eripärade esiletõstmises,» kuuleb sageli. Kuid meie ajalugu näitab ka, et juba tunne, et ollakse lihtsalt teistest erinevad, pakub harva pikemaks ajaks rahulolu.

Huvitaval kombel on sakslased samas tavaliselt ühed esimesed, kes tunnistavad teiste riikide õigust rahvuslikule uhkusele – seda eriti väikeste riikide puhul, kelle ajalugu on kantud eksistentsiaalsetest hirmudest. Nagu näiteks Eesti. Meile tundub, et meie kohus on olla kehvemas seisus olijate poolel, vähemuste poolel.

Kuid praegustes oludes toob see omakorda kaasa dilemma: kui tahta aidata liitlasi nende iseseisvuse, väärtuste ja elu kaitsmisel, tähendab see ühtlasi, et Saksamaa peab ise relvastuma ning muutma oma hoiakuid sõjaväe ja riigikaitse suhtes, mis siis, et vastumeelsus nende teemadega tegeleda on sügavalt juurdunud. Kuidagi tuleb Saksamaal hakkama saada ka ebamugavustundega, mida tekitab see, et nende maade kaitsele suunatud patriotismi ühe kõrvalmõjuna tõrjutakse vähemusse jäävaid eriarvamusi.

Sakslaste silmis käib rahvuslik uhkus paratamatult alati käsikäes konservatiivse õhkkonna ning ühiskondliku normi ja sellest kõrvale kalduva vahele joone tõmbamisega.

Kui ma räägin Saksamaal, et 66 protsenti elanikest oleks valmis Eesti kaitsmiseks relva haarama, küsitakse minult sageli: «Ja keda peetakse silmas, kui räägitakse Eestist? Kas see hõlmab ka vene keelt kõnelevaid eestlasi? Kas see hõlmab LGBTQ-kogukonda?» Mul pole sellele head vastust, sest paljude erineva taustaga eestlastega vestlemise järel on minu mulje, et vastus sõltub sellest, kellele küsimus esitada. Millist põlvkonda ta esindab, millise poliitilise maailmavaatega on, millisesse sotsiaalsesse kihti kuulub.

Sakslaste silmis käib rahvuslik uhkus paratamatult alati käsikäes konservatiivse õhkkonna ning ühiskondliku normi ja sellest kõrvale kalduva vahele joone tõmbamisega.

Selle kirjutisega ei ürita ma kuidagi anda hinnangut eestlaste kodumaa-armastusele või suhtumisele sõjaväkke ja riigikaitsesse. Püüan pigem selgitada sedavõrd suuri kääre sakslaste ja eestlaste arusaamades – mida kardab Saksamaa sedavõrd, et keelata enda jaoks tugev patriotism? Loomulikult ei saa ma kõnelda kõigi sakslaste eest.

Mainida tuleks veel sedagi, et rahvusliku uhkuse millekski irratsionaalseks pidamine ei tähenda sugugi, et inimelu ei nähtaks Saksamaal millegi kaitsmisväärsena. Kui kohendada väheke sakslastele arvamusuuringus esitatud küsimust, muutub minu kogemuse põhjal vestluse toon oluliselt. Kui küsimusele «Kas te kaitseksite Saksamaad relvaga?» vastas jaatavalt 11 protsenti inimestest, siis palju rohkem oleks neid sakslasi, kes ütleks «jah» vastuseks küsimusele «Kas te kaitseksite relvaga süütuid inimesi, keda ähvardavad kannatused, terror ja surm?».

Kolja Haaf on Saksamaa ajakirjanik, kes töötab Postimehes ajakirjanike vahetusprogrammi IJP stipendiaadina.