/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Paarkümmend aastat tagasi käis Harvardi ülikooli rektor Derek Bok rääkimas, kuidas Harvard endale üliõpilasi värbab: «Meil on luurajaid kogu riigis. Teeme pakkumise iga kooli lõpuklassi parimale õpilasele. Kõva konkurentsi tõttu ei tule kõik meile, aga riisume koore alati, kui saame.»
«Väljavalitud võetakse Harvard College’isse ning pärast kahte aastat seal on nad oma teadmiste poolest samal tasemel nagu eurooplased keskkooli lõpus.»
See ettekanne tuli mulle meelde, kui lugesin New York Review of Booksist Diane Ravichi kaheosalist kirjutist «Neid koole võime kadestada». USA vabameelse haritlaskonna väljaandes number üks käsitletakse Soome nähtusi aruharva ja ülistatakse veelgi harvem. Viimati juhtus see tubli aastakümne eest, kui avaldati viieleheküljeline kirjutis Alvar Aaltost.
Diane Ravichi sulge juhib siiras mure Ameerika koolilaste ja nende õpetajate käekäigu pärast ning hirm riigi haridussüsteemi jätkuva allakäigu ees.
USA parempoolsed on arendanud mõtet, mille järgi tulude erinevused ja vaesus tulevad sellest, et riigi koolisüsteem ei ole oma ülesannete kõrgusel. Hääletoruks on oma õpingud pooleli jätnud Bill Gates, kelle keskne õpetusiva kõlab nii: «Tuleb lõpetada lobisemine, et saame vaesuse probleemi lahendada enne, kui oleme parandanud õpetamist. Asi on vastupidi. Koolihariduse taseme tõstmine on parim moodus vaesuse kaotamiseks.»
Seda seisukohta ründab Ravich kindlameelselt: «Gates ega ka keegi teine pole suutnud selgitada, miks ei võiks USA-taoline rikas ja võimas maa lahendada hariduse ja vaesuse probleeme samaaegselt.»
Rahameeste ravim koolihariduse parandamiseks on õpetajate omavaheline konkurents ja koolide erastamine. Konkurentsi tahetakse tekitada sellega, et kogu riigis peaks iga kooli iga klassi õpilased täitma aasta lõpus samasuguse valikvastustega testi. Need õpetajad, kelle õpilaste tulemused aastast aastasse paranevad, saavad oma ametis jätkata, ülejäänud vallandatakse.
Ravich ütleb, et küsis Soomes ametnikelt, mis juhtuks, kui õpetajate tööd hakataks sellisel viisil hindama. «Soome õpetajad kõnniksid klassist välja ega tuleks tagasi enne, kui ametnikud on sellise arulageduse ära lõpetanud,» kostis vastuseks.
Haridussüsteemi uuendades on USAs alati otsitud välismaiseid eeskujusid. Imetlusobjektid on aastakümnete vältel vaheldunud, aga viimaste aastate vaieldamatu soosik on olnud Soome – selleks on Ravichi sõnul neli head põhjust.
Esiteks on Soomes rahvusvahelise PISA uuringu järgi maailma parim koolisüsteem. Seda positsiooni on Soome hoidnud juba kümme aastat. Teiseks on Soomes otsustavalt tagasi lükatud need ideed, mille järgi USA koolisüsteemi tahetakse uuendada. Kolmandaks on Soomes koolide omavahelised erinevused kõige väiksemad OECD riikide hulgas.
Ja neljandaks. Soome on laenanud oma haridussüsteemi ehituskivid USAst. Sealt on tulnud mõtted ühetaolisest õigusest haridusele, õpetuse personaliseerimisest, õpilaste edenemise mitmekülgsest hindamisest ning ka kodu ja kooli koostööst. Nende mõtete isa on ameerika valgustusfilosoof John Dewey.
Meie, soomlased, pole kunagi mõistnud, kui hästi meie haridussüsteem toimib ja millist piina võib uuendusmeelsele humanistile põhjustada suurvõimu haridussüsteemi allakäigu nägemine meie taustal. Soomes tuleb tänada oma ametit oskavat ja tööle pühendunud õpetajaskonda, kelle ees meil, tavaliste laste emadel ja isadel, on põhjust müts maha võtta.