Eurobürokraatlik kliimakantseliit on nagu väikeste lilledega tapeet – sõnamüra peidab viltuse seina ja suured praod. Kannatab probleeme varjata, selmet neile sisutundlikult reageerida. Selline sisu ohverdamine vormile on pigem rohepesu kui rohepööre, teoks võib saada mõtteroim, leiab maateadlane Antti Roose.
Nii nagu oleme juba kaks kümnendit europrojektides välja mõelnud soolise tasakaalu, hakkame nüüd planetaarse protsessina kliimakindlust tagama. Millal läheb loovharjutus linnukestega üle tõsiseks kvantifitseeritud modelleerimiseks, jääb ebaselgeks. Millest sõltub rahastusotsus, kui heauskselt täidetud ruudud ei väljenda loodusseadusi või siis jätab süsinikubilansist passiva ehk heitepoole arvestamata?
/nginx/o/2021/09/15/14071566t1hd356.jpg)