Opositsioon on esitanud alates esmaspäevast arupärimisi ja eelnõusid ega ole lasknud riigikogu istungi päevakorda kinnitada. Opositsiooni tegevust ei ole aga päevakorda kinnitamata võimalik peatada. Teoreetiliselt võib see kõik kesta veel tervelt kümme kuud. Kui opositsioon seni riigikogu tööd takistab, siis pole võimalik järgmise aasta 1. märtsiks vastu võtta riigieelarvet ja president peab välja kuulutama erakorralised valimised.
Nii ongi koalitsioon suutnud selle kõige peale vaid tühje sõnu pilduda ja mitu korda riigikogu vanematekogu kokku kutsuda.
Valitsusliidu esindajate jutt põhiseaduslikust kriisist on pehmelt öeldes enneaegne, otsesõnu aga lihtsalt demagoogia, millest kumab läbi nördimus, et oma plaanide läbisurumine ei kulgegi nii ladusalt, kui kohe pärast valimisi tundus. Nad pole aru saanud, et valimiste võitja ei saa demokraatlikus riigis teha päris kõike seda, mida tahab.
Opositsioonil on ju tegelikult ka päris hea õigustus olemas. Valitsusliit suutis kokku leppida ja tuua riigikokku seadusemuudatuste paketi, mille kohta ei saa ükski kolmest koalitsioonierakonnast väita, nagu nad oleks just seda enne valimisi lubanud: vaid mõne kuu eest kehtestatud peretoetuste kärpimise, tulu- ja käibemaksu tõusu ning automaksu sisseseadmise komplekti, pluss kirsiks tordile veel abielu definitsiooni muutmise. Sageli olid nad neil teemadel enne valimisi lihtsalt vait, nii mõnegi kohta aga lubasid kokku midagi hoopis muud. See aga annab alust küsida, kas neil on selleks üldse rahva mandaat.