/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2022/09/20/14843643t1h2b45.jpg)
Riik plaanib kehvemal järjel omavalitsuste aitamiseks jagada ümber omavalitsustele antavat maksuraha, mis ei ole meelepärane jõukamatele valdadele, kuna need on kimpus näiteks lastieaiakohtade loomisega. Postimees küsis poliitikutelt, milline on nende arvates õiglane viis maksuraha jagamiseks ja omavalitsuste tegelike vajadustega arvestamiseks?
Mart Võrklaevrahandusminister (RE)Koalitsioonil on kolmeosaline omavalitsuste tulude kasvatamise plaan. Oleme kokku leppinud, et muudame omavalitsuse rahastamise valemit, eesmärgiga toetada rohkem neid omavalitsusi, kus inimeste sissetulekud ja seega ka omavalitsuste eelarved on väiksemad.
Juba 2024. aastast saavad kohalikud omavalitsused seoses hoolekandereformiga osa rahast üksikisiku tulumaksult ning osa pensionituludelt. 2025. aastast on plaanis pensioni tulumaksu osa suurendada ja üksikisikult saadud tulumaksu osa vastavalt vähendada, et maapiirkondades asuvad väiksema sissetulekuga ja suurema eakate arvuga omavalitsused saaksid eelarvesse rohkem raha juurde. Linnalised omavalitsused, kus on rohkem tööealist elanikkonda, ei kaota midagi, vaid nende tulude kasv uutelt elanikelt on mõnevõrra väiksem. Raha ümberjagamise juurde tuleb luua ka mõõdikud, et lisaraha saamisega kaasneks omavalitsustele ka kohustus oma tegevusi efektiivsemaks muuta.
Teine osa plaanist on anda omavalitsustele juurde finantsautonoomiat ehk anda neile võimalus nii kodualuse maamaksu vabastuse kui ka maamaksu kasvu tempo üle ise otsustada. Täna on seatud piir, et üle 10 protsendi aastas maamaks kellelgi tõusta ei tohi. Uued meetmed aga annavad omavalitsustele võimaluse ise oma tulubaasi mõjutada.
Kolmas osa on tasandusfond, mida plaanime muuta selliselt, et see motiveeriks omavalitsusi hoidma ja looma töökohti. Kuna tõmbekeskustes on neid rohkem, siis on uus tasandusfondi süsteem samuti üks tõmbekeskusi toetav viis.
Kõikide nende osade ühine eesmärk oleks maaomavalitsuste võimestamine, omavalitsuste suurem finantsautonoomia ning ühtlasem regionaalareng.
Rain Eplerriigikogu liige (EKRE)Selle asemel, et keskenduda ümberjagamisele, peaks riik looma võimalusi piirkondade arenguks. Kui vaadata tänase koalitsiooni plaane tõsta makse ja kehtestada uusi, samuti sõnumeid selle kohta, et järgnevatel aastatel ei ole lootustki katta Eesti ühtlaselt teedevõrgu ja internetiühendusega, siis on ilmne, et nii ettevõtteid kui ka inimesi jääb maapiirkondades veel vähemaks. Selle tagajärjel kahaneb omavalitsuste tulubaas veelgi.
Loomulikult on riigi funktsioonide täitmiseks vaja osa makse keskselt koguda, aga omavalitsusele võiks olla õigus kujundada maksudega piirkonna ettevõtlus- ja elukeskkonda. Näiteks võib tuua keskkonnatasud, kuid mõelda võiks ka sellele, et riiklikult kogutav tulumaks oleks 10–12 protsenti ning omavalitsusel oleks õigus omalt poolt kehtestada tulumaksu vahemikus 0–8 protsenti. Samamoodi võiks kaaluda seda, et osa tööjõumaksudest oleks omavalitsuse otsustada.
Kui kohalikud omavalitsused saavad ise hakata kujundama olulist osa oma tulubaasist ja seeläbi mõjutama piirkonna atraktiivsust, tõstab see oluliselt omavalitsuse juhtimise kvaliteeti. Täna on väljaspool Tallinna ja Tartut ning neid ümbritsevaid kuldseid ringe asuvate kohalike omavalitsuse juhtide tööks kerjakotiga keskvalitsuse ukse taga käimine. Kui anda omavalitsusele rohkem otsustusõigust maksude üle, siis tekib vajadus selle järele, et hakatakse tõsiselt tegelema oma tugevuste otsimise ja piirkonna arendamisega.
Igor Taroriigikogu liige (Eesti 200)Õiglane viis maksuraha jagamiseks peabki lähtuma omavalitsuste tegelikest vajadustest. Vajadusi on kõigil alati rohkem kui võimalusi. Ressursipuudusel tuleks kriitiliselt hinnata nende vajaduste pakilisust. Mõnes omavalitsuse on probleem liiklusummikute või parematel aegadel koostatud eelarvestrateegia plaanide kahtluse alla sattumisega. Teises omavalitsuses on mure, et inimesed ei pääse aasta ringi ühegi sõiduvahendiga kodule lähemale kui paar kilomeetrit, kuna teed pole sõidetavad ja kümne kilomeetri kaugusel asuva kooli pidamiseks ei jätku raha. Tuleks alustada kõige kriitilisematest muredest, kus on mängus inimeste põhiõiguste ja -vajaduste tagamine baastasemel: võimalus ligipääsuks, õigus haridusele mõistlikul kaugusel. Kuna täiendavat ümberjagamist on kaalutud tõesti vaid mõne protsendi osas jõukamate valdade praeguse tulubaasiga võrreldes, siis ilmselt ei jää neil seetõttu midagi kriitilist tegemata. Probleem on selles, et kaugemate piirkondade hädalistel on mure kõige elementaarsemate asjade tagamisega praeguse tulubaasi mudeli juures. Eks ta ole alati selline kahe otsa asi: ühelt poolt taotletakse suuremat omavalitsuse finantsautonoomiat ja teisalt tulubaasi tugevdamist keskvalitsuse poolt. Need kipuvad olema teineteist välistavad valikud. Tuleb teha mõistlik kompromiss. Suure plaanis taandub kõik üldisele küsimusele: kas Eesti vajab regionaalpoliitikat ning oma rahvuse, kultuuri ja keele edasikandmist ka väljaspool kahe suurema linna lähiregiooni?
Anti Allasriigikogu liige (SDE)Kindlasti pole õiglane senine ja üha enam inimeste sissetulekutest lähtuv omavalitsuste rahastamise süsteem. Ümberjagatav osa omavalitsuste eelarves on viimastel aastatel üha vähenenud. Jõukus on Eestis kuhjunud paari linna ja nende lähiümbrusesse, kusjuures kiputakse unustama, et eelkõige on seda toitnud kaugematest piirkondadest pärit noored inimesed, kes on tõmbekeskustesse tööle läinud.
Omavalitsusjuhina pöörasin aastaid sellele probleemile tähelepanu, mida keskvalitsus on senini eiranud. Headel aastatel ei löönud see nii valusalt välja, kuid praeguseks on mitu omavalitsust jõudnud saneerimise äärele. Kujundlikult: rahastuse vajak on üha kogunenud ja nüüd murrab seni vaikselt vindunud viirus nõrgestatud keha. Oleks lihtsam, kui riigil jätkuks jõudu toetada tasandusfondi kaudu täiendavalt raskes seisus omavalitsusi ilma rikkamate potentsiaalsest tulust näpistamata. Aga puudu on kõikjalt. Seega on koalitsiooni lähteülesanne otsida lisavahendeid süsteemi seest. Potentsiaalsete tulude ümberjagamine rikkamaid omavalitsusi jalust maha ei löö, kuid on abiks vaesematele. Kogu rahastamissüsteem vajab veel detailsemat analüüsi, sest omavalitsusi ei saa ühe vitsaga lüüa – nende vajadused ja võimalused on väga eripalgelised. Omavalitsused ei vaja raha vaid oma inimestele teenuste pakkumiseks, teenuseid ja omavalitsuse ülalpidamisel olevat taristut kasutavad ka paljud teised. Seega ei saa omavalitsuste sissetulekud olla vaid kohalike elanike tulumaksu põhised. Vananevate piirkondade eakad vajavad samuti teenuseid.
Kokkuvõttes. Kindlasti ei paranda järgmisse aastasse kavandatud muudatused omavalitsuste rahastamissüsteemi veel lõplikult, kuid lõpuks ometi on tegu sammuga õiges suunas. Samuti pole see ainus meede. Kasvavad piirkonnad vajaksid suuremat investeeringute toetust.
Andres KaarmannParempoolsete juhatuse liigeOlemasoleva mehaaniline ümberjagamine ei tee kedagi jõukamaks.
Regionaalne areng vajab riigi tähelepanu, kuid see ei saa toimuda hoogtöö korras muude piirkondade arvelt. Otsustajatel tuleks endale aru anda, et omavalitsus ei ole üksnes kohaliku elu küsimuste otsustaja, vaid ka erinevate seadustest tulenevate ülesannete täitja. Kui riik on pannud omavalitsustele ülesanded, siis tuleb nende täitmiseks ka vahendid tagada. Tulumaksu ümberjagamine toimub just nende omavalitsuste arvelt, kus elanikkond noorem ning kohustusi rohkem. Seega on arusaam, nagu supleksid kasvupiirkonnad rahas, väga võhiklik.
Parempoolsed leiavad, et mitmeid tänaseid probleeme, millesse raskustes omavalitsused on sattunud, oleks saanud ettenägelikuma juhtimise korral vältida. Paljud vajalikud otsused on edasi lükatud või üldse tegemata jäetud. Olgu see siis juhtimisstruktuuri korrastamine või haridusvõrgu kaasajastamine. Lisaks leiame üle Eesti päris hulgaliselt kaheldava väärtusega investeeringuid, mis lisaks ühekordsele kulule on toonud kaasa üle jõu käivad ülalpidamiskulud.
Mõjuanalüüsideta täiendava tulumaksu suunamine selgelt üle võimete elanud omavalitsustesse, kes pole soovinud või suutnud struktuurseid probleeme lahendada, pole jätkusuutlik ega ka õiglane teiste suhtes. Parempoolsed leiavad, et riik peaks raskustes omavalitsustele appi minema hoopis investeeringutega, mis aitaks ellu viia hädavajalikke reforme, mis oleks omakorda suunatud ebamõistlike ja ebavajalike sundkulude kärpimisele.
Evelyn SeppErakonna Rohelised kaasjuhtKohalike omavalitsuste peamine probleem ei seisne ammu enam vaid väheses finantsautonoomias, vaid tasakaalust väljas on nii riigi ja KOVi suhted ja roll kui ka regionaalne koostöötasand, mis kiratseb. Lisaks jääb ka väiksemate kogukondade jõuõlg liiga nõrgaks, et üldse mingit demokraatlikku järelevalvet ja sidusaid protsesse üleval pidada. Olgu selleks siis eluaegsuse võimuhaigus, liigne võimusõltlaste ringkaitse või veel midagi kolmandat. Seega tuleks alustada koos eelarvevõimekuse parandamisega just nende uuesti mõtestamisest ja demokraatia toimelünkade täitmisest.
Võib muidugi ka madalaid õunu noppida, millest mängupilt platsil sisuliselt ei muutu. Juhtimiskvaliteet, elukvaliteet ja rahulolu ei suurene, professionaale ei lisandu, vimm ja vastandumine riigile vaid süvenevad. Kui ambitsioon piirdub siiski maksudega, siis mingil määral aitab ebavõrdsust vähendada nii üksikisiku tulumaksuprotsendi ümberjagamine ja kinnisvaramaksu sisseseadmine, millega maksustatakse n-ö kunstlikult tekkinud vara väärtuse ja kontsentratsiooni eeliseid nõrgemate kasuks. Lisaks suurem maksuautonoomia nii ehk naa ja kohustus võtta ise rohkem kohalikku vastutust, mille osaks saagu ka ressursitasudest suurema osa suunamine KOVi, talumistasud jmt, mis motiveeriks KOVi ettevõtluspoliitikatega tegelema ning regionaalset koostööd ja arendustegevusi koos planeerima, et ettevõtluskeskkonda reaalselt mõjutada ning lisaks inimeste õigus oma tulumaksu jaotust määrata mitme KOVi vahel.