Veiko Kommusaar ⟩ Kas Eesti vajab idapiirile kõiki piiripunkte?

Koidula piiripunkt. Foto: Margus Ansu

• Eestis idapiiril on rahvusvaheliseks liikluseks avatud viis piiripunkti.
• Luhamaa ja Koidula piiripunktid on üksteisest vähem kui 40 kilomeetri kaugusel.
• Luhamaa piiripunkti läbib tunduvalt rohkem inimesi kui Koidula piiripunkti.

Piiriületuste arv idapiiril järjest kahaneb ja peame endalt küsima, kas on mõistlik hoida ööpäev läbi avatuna lähestikku asuvaid piiripunkte, kirjutab siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Veiko Kommusaar.

Putini jõleduste mõju tunneme omal nahal iga päev. Me näeme, mis toimub maailma majanduses, meie isiklikel pangakontodel ja meid ümbritsevas meediaruumis.

Me oleme Putini rünnakutele Ukrainas reageerinud kiiresti ja kompromissitult, oleme agressorit ja tema toetajaid isoleerinud ja tema sõjamasinale jõudu andvaid ressursse ära lõiganud. Et meie julgeolekuolukord on muutunud, on aga paratamatus, milles pööret nähtavas tulevikus ei tule.

See kõik on aga vältimatult viinud sinna, kus kahe riigi vahel liikumine on suuresti soikunud ja minevikureaalsuses tehtud otsused ei ole enam kasulikud ega otstarbekad.

Eesti idapiiril on rahvusvaheliseks liikluseks avatud viis piiripunkti, millest kolm on mõeldud maanteeliiklusele ja kaks raudteeliiklusele. Lisaks on kaks kahepoolset piiripunkti, mis on piiriületuseks avatud Eesti ja Venemaa elanikele. Üks neist – piiripunkt Narva-2  – on alates eelmise aasta novembrist ajutiselt suletud.

Sarnaselt idapiiri ületuste üldarvuga vähenes järgnevatel aastatel piiriületus ka Kagu-Eesti piiripunktides keskmiselt 80 protsenti.

Enne piiriületuste piiramist kontrolliti 2019. aastal Eesti välispiiril rohkem kui 8,2 miljonit inimest, kuid 2022. aastal oli see arv pisut üle kolme miljoni. Eesti idapiiri ületas 2019. aastal mõlemal suunal kokku 5,3 miljonit inimest aastas.

2020. aastal vähenes idapiiri ületuste arv 2019. aastaga võrreldes suuresti Covid-19 mõjul 76 protsenti ning 2021. aastal kahanes arv veelgi, moodustades 2019. aastaga võrreldes 13 protsenti. Eelmisel aastal hakkas piiriületuste arv küll kasvama, kuid oli ikkagi vaid 34 protsenti piirangutele eelnenud aasta mahust.

Idapiiril toimus 2022. aastal enim piiriületusi läbi piiripunkti Narva-1, see moodustas 66 protsenti kõikidest idapiiri ületustest. Järgnesid Luhamaa piiripunkt (14 protsenti), Koidula (10 protsenti) ja Narva-2 (9 protsenti).

Kui kümme aastat tagasi läbis Koidula piiripunkti rohkem inimesi kui Luhamaa oma, siis alates 2013. aastast on Luhamaa piiripunkti läbivate inimeste arv olnud püsivalt suurem. Näiteks 2019. aastal läbis Luhamaa piiripunkti 37 protsenti rohkem inimesi kui Koidula piiripunkti. Piiriületuste arvud olid vastavalt Luhamaal 656 055 ja Koidulas 414 913.

Sarnaselt idapiiri ületuste üldarvuga vähenes järgnevatel aastatel piiriületus ka Kagu-Eesti piiripunktides keskmiselt 80 protsenti.

2022. aastal piiriületused küll pisut taastusid, kuid jäävad veel kaugele maha sellest, mis nad olid varasematel aastatel. Nüüd aga peame mõtlema, kas me üldse tahamegi ajal, mil Venemaa on oma tegeliku palge taas nii jõhkral moel paljastanud, varasemaga võrreldaval hulgal piiriületusi või piirdume vaid hädavajalikuga.

Hea näide on äsja Saatses toimima hakanud automaatne piirikontroll, mis võikski olla lahendus, mida saame senisest enam kasutada.

Seetõttu tekibki küsimus, kas riigil on mõistlik hoida ööpäev läbi avatuna lähestikku asuvaid piiripunkte, kui piiriületuste arv järjepanu kahaneb. Näiteks asuvad teineteisest vähem kui 40 kilomeetri kaugusel Luhamaa ja Koidula piiripunktid ning läheduses veel renoveeritud Saatse piiripunkt. Tõsi, viimane on praegu mõeldud teenindama üksnes jalgsi või jalgrattal liikuvaid Eesti ja Venemaa elanikke.

Kindlasti ei näi see muutuvas olukorras otstarbekas. Pealegi kulub lähestikku asuvate piirpunktide korraga töös hoidmiseks arutult meie ametike tööaega.

Hea näide on äsja Saatses toimima hakanud automaatne piirikontroll, mis võikski olla lahendus, mida saame senisest enam kasutada. Samasugused ABC-väravad töötavad ka Narva piiripunktis ja Tallinna lennujaamas. Piiriületajail ei ole ametnikuga kokkupuudet ilmtingimata vaja, tehnika on jõudsalt arenenud ja me saame oma töötajaid muude kohustuste täitmisel palju efektiivsemalt kasutada. Saame rääkida ka võimalusest, et ametnik, kes seni tegeles ühe piiriületuspunktiga, on korraga võimeline haldama mitut.

Et ajad muutuvad ja otsuseid tuleb teha reaalset olukorda silmas pidades, tulebki nüüd välja selgitada, millised on võimalused piiriületuskohtade vähendamiseks Kagu-Eestis, eelkõige Koidula maanteepiiripunkti sulgemise või piiriületuste võimaluse piiramise näol.

Enne järgmiste sammude astumist teeme selgeks, millised mõjud sellega kaasnevad ning millised on võimalikud tegevused, et maandada võimalikke negatiivseid tagajärgi riigile ja kohalikele elanikele.