Eero Merilind ⟩ Mitu last peres on paras?

Kuidas tekitada olukord, et peredesse sünniks ka kolmandaid ja neljandaid lapsi? Foto: Pexels / Micael Widell

• Eesti sündimus on 100 aasta madalaim.
• Kõrgharitud naisel on keeruline leida partnerit.
• Kolmanda ja neljanda lapse saamine suurendab riske.

Mis oleks see mehhanism, mis paneks peresse sündima ka kolmandaid ja neljandaid lapsi, selle üle arutleb riigikogu liige dr Eero Merilind (RE).

Arutasime sõprade ja kolleegidega, miks lapsed sünnivad. Esimese lapse sünd on arusaadav – noored saavad kokku ja sünnib laps. Teine laps sünnib, et pere oleks «täielik pere» – ema-isa ja kaks last. Sageli koosneb nn täielik pere emast, isast, kahest lapses ning koerast või kassist. Aga kuidas jõuda sinnani siin Eestimaal, et see «täiuslik pere» oleks ema, isa ja kolm või neli last?  

Eestis on kaks suurt omapära. Esiteks, esimese lapse sündi lükatakse edasi, aga kui ei sünni esimest, siis ei sünni ka teist last. Kolmandast rääkimata.  

Eestis sünnivad lapsed nüüd 5,5 aastat hiljem kui 30 aastat tagasi. Endise «22 on viimane taks» asemel oleme rahul, kui esimene laps sünnib enne ema 30. eluaastat ja teine enne 35ndat. Kolmas peaks siis sündima 40-aastasest emast, aga edasi tulevad ette looduse piirangud ning inimlikud valikud.

Sünnitusaja edasilükkamise põhjus võib olla näiteks meeste kehv haridustase. Eesti naised on Euroopa ühed kõige haritumad ning 53 protsendil (25–64 a) naistest on kõrgharidus. Meestest on sama statistika järgi kõrgharidus ainult 36 protsendil. Kõrgharitud naisel ei ole lihtsalt midagi rääkida mehega, kes ei tea, kes on Nietzsche, ega oska seda nime isegi õigesti kirjutada. Muidugi on tore, kui on keegi, kes oskab kodus lambipirni vahetada, aga ainult sellest ei piisa pikaajalise ja tugeva pere loomiseks.

Teiseks on meil liiga vähe sünnitamisealisi naisi ning viimase kümne aasta jooksul on 25–34-aastaste naiste hulk vähenenud ligi 30 protsenti! Paneb mõtlema, eks ole?

Lapsi on vähem, sest aastatega on sünnitusealiste inimeste hulk vähenenud. 1970. aastail oli 21 000 – 22 000 sündi aastas, mis jõudis 1980. aastail 23 000 – 25 000ni, kuid see arv hakkas langema koos Eesti iseseisvumisega (rasked ajad?!). 1990. aastail oli sündide arv 12 000 – 13 000 ning see kasvas pisut alles aastaks 2010, tõustes 15 000 uue lapseni. Viimastel aastatel on sündimus püsinud stabiilselt 13 000 – 14 000 sünni juures.

Eriti kehv oli eelmine aasta, mil Eestis sündis kõigest 11 588 last. Nii vähe (alla 12 000) lapsi ei ole viimase 100 aasta jooksul Eestis sündinud.

Samal ajal on Eesti kaotanud liigsuremuse tõttu igal aastal pea 2000 inimest enam kui varem. Pärast 2021. aasta järsult suurenenud surmade arvu (18 587) oli 2022. aasta näitaja küll mõnevõrra väiksem (17 245 surma), kuid see ületas peaaegu 1500 surmajuhtumiga siiski pandeemiaeelseid aastaid.

Kõrgharitud naisel ei ole lihtsalt midagi rääkida mehega, kes ei tea, kes on Nietzsche, ega oska seda nime isegi õigesti kirjutada.

Hiljuti avaldati sündimusnäitajad Saksamaal ning ka seal oli 2022. aasta elussündinute arv viimase nelja aasta väikseim. Arvatakse, et põhjus on ühiskonna suhtlemise ja kontaktide piirangutes ning turvalisuse vähenemises. Keerulisel ajal pigem oodatakse paremaid aegu ja lapsi soovitakse pigem kindlasse kui ebakindlasse maailma.

Ning muidugi, inimesed otsitavad seda õiget partnerit. Kuigi loodus on nii seadnud, et poisse sünnib veidi rohkem kui tüdrukuid, ei leia noored teineteist – aeg kulub, aga kokku ei saada või kui saadakse, siis midagi ei juhtu.

Sageli jäävad ka külakohad haridust omandama läinud lastest tühjaks ja tagasi pöördumine sinna on keeruline, eriti siis, kui külas ei ole omandatud haridusega enam midagi peale hakata ning pole ka kellegagi peret luua.

Nii lõppes ka minu vestlus sõpradega «täiuslikust perest» – kahe lapsega pere tundus olevat turvaline valik, et isa ja ema saaks teha tööd ning et oleks piisavalt aega nii perele kui ka endale.

Keegi ei soovi kolmanda või nelja lapse saamisega pikendada veel viie kuni kümne aasta võrra selliseid olukordi nagu «laps haige, ma ei saa tööle tulla», «palun tule mulle trenni järele»; «nädalavahetusel on võistlused teises Eesti otsas, kuidas ma sinna saan»; «mida täna süüa on»; «kuidas ma lapsed lasteaeda ja kooli saan» jne. 

Muide, paljud mehed, kes uhkusega väitsid, et neil on viis last, olid need lapsed eri naistega!

Minu küsimus ongi: kuidas siis muuta meie peremudelit ja laste arvu selliseks, et «kolm on norm» ja «neli on õige Eesti pere»?