:format(webp)/nginx/o/2023/05/04/15299364t1h2a2e.jpg)
- Emaks saamine muudab iga naist olemuslikult.
- Lapse suhe bioloogilise vanemaga on asendamatu.
- Riik peaks toetama emaks ja isaks olemist.
Emaks saamine on protsess, mis algab üheksast kuust lapse kandmisest ning jätkub elukestva õppega. Keegi teine peale emaks saava naise ei suuda anda inimlapsele elu, kirjutab perepoliitika aktivist ja ema Cornelia Kangur.
On selge, et kui perekonnaseaduse paragrahv muudetakse sooneutraalseks, asendades terminid «naine» ja «mees» terminiga «inimene» või «isik», kaotatakse ära ka terminid «ema» ja «isa», ning asendatakse mõne sooneutraalsemaga, nagu näiteks «vanem», «sünnitaja» või «vanem, kes on sünnitanud».
EKI ütleb, et ema on naissoost lapsevanem. Teadlased aga on kinnitanud, et vanemate sooline eristumine on palju sügavam. Emaks saamine muudab iga naist olemuslikult. Juba last ootama jäädes muutub naise ajukeemia ja struktuur.
Näiteks näitavad uuringud, et mandelkehas, hüpotalamuses ja aju mustaines toimuv sünnitusjärgne kasv on seotud positiivsete tunnetega emal lapse suhtes. Need ajumuutused aitavad saada emal paremaks hooldajaks ning spetsialiseeruda uutele emaoskustele. Kasv otsmikusagaras aitab emal teha suuri otsuseid, millega ta iga päev silmitsi seisab, ning samuti oma emotsioone hallata.
Need on protsessid, mis saavad juhtuda ainult naisega, kes on emaks saamas, mehega, kellest saab isa, selliseid protsesse tema kehas ja meeles ei toimu.
Olenemata, milline on sünnitus, toimuvad naise kehas taas kord suured muutused. Nii hormonaalsed kui ka füüsilised. Samal ajal kui keha teeb ettevalmistusi lapse väljumiseks, hakkavad ema kehas tööle prostaglandiin, oksütotsiin, relaksiin, endorfiinid, adrenaliin ja noradrenaliin. Lisaks sünnitegevuse toetusele aitavad need hormonaalsed muutused emal oma last omaks võtta ning temaga suhestuda.
Selliseid protsesse saab läbida ainult keegi, kes on sünnipäraselt naissoost. Jah, lapseootele jääda ja last sünnitada võib ka keegi, kes mingisugustel põhjustel otsustab identifitseerida ennast mehena, aga esialgselt on ta siia maailma sündinud ikkagi naissoost organismina.
Lapse sünnist tekivad lapse ümber erinevad suhted tema ema ja isa ning teiste lähedastega. Neid suhteid iseloomustavad erinevad kiindumussuhte mustrid. Kiindumussuhete hindamiseks on teadlased loonud kiindumussuhte teooriad, mis on empiiriliselt kõige tõendatavamad kasvatusteooriatest. Lapse-vanema kiindumussuhte kvaliteet on üheks oluliseks lapse sotsiaalse ja emotsionaalse edukuse määrajaks.
Jah, lapseootele jääda ja last sünnitada võib ka keegi, kes mingisugustel põhjustel otsustab identifitseerida ennast mehena, aga esialgselt on ta siia maailma sündinud ikkagi naissoost organismina.
Turvalise kiindumussuhte soodustamiseks on palju tehnikaid, mis on õpitavad ning mida saavad lapsele pakkuda lisaks emale ka isa või teised lähedased. Aga ka mitteõpitavad, mida saab pakkuda lapsele vaid ema. Kuigi meile üritatakse näidata, et ema side lapsega on asendatav näiteks lapsehoidja, isa või teiste lähedaste poolt, on teadlased kinnitanud, et nii see siiski pole. Ema on esimene kokkupuude lapsel selle maailmaga, läbi imetamise ning ema kontaktsuse tunneb laps ennast hoituna ja kaitstuna. Tõde on ka see, et tegelikult tekivad lastel kiindumussuhted isegi kõige hoolimatuma vanemaga.
Kahjuks on selliseid peresid üha enam, aastas jõuab umbes 250 last lastekodudesse. Põhjusteks võib tuua vanemate oskamatuse hoida ka läbi raskuste lähedasi suhteid kui ka majanduslikud probleemid, mis süvendavad esimest. Selle tulemusena suureneb raskustes olevate perede arv ning üha enam lapsi eraldatakse perest ühel või teisel põhjusel.
Mõni võib väita, et raskustes olevas peres on ema asendatav. Sellegipoolest lähtutakse veel tänagi lastekodudes teadmisest, et lapse suhe bioloogilise vanemaga on asendamatu. Mõni võib väita, et lastekodudes olevad lapsed leiavad endale uue pere. Samas on reaalsus, et näiteks Tallinna lastekodus lapsendati kahe aasta jooksul vaid üks laps. Põhjuseks on välja toodud, et pered, kes soovivad lapsendada, üldiselt soovivad beebisid. Lisaks on lastekodudes ka puuetega lapsed ning keerulise taustaga lapsed. Tihtilugu on nendel lastel vanemad, kellelt pole hooldusõigusi täielikult ära võetud. Muidugi on küllalt näiteid, kus kasuvanemad kasvatavad üles väga tubli ja toreda inimese, kuid eelöeldu mõte on see, et me ei peaks tõttama sellist perekonnamudelit eelistama traditsioonilisele.
Seetõttu peaksime laste ümberjagamise asemel hoopis rohkem seadma eesmärgiks nende kodu turvaliseks muutmise. Riik peaks toetama emaks ja isaks olemist, pakkudes tuge ka neile, kes on võib-olla ajutiselt libastunud. Üleüldiselt võiks ja peaks riik tegelema aktiivsemalt ennetustööga, mitte vaid tagajärgede lappimisega.
Kokkuvõttes ütlen, et emaks saamine on protsess, mis algab üheksast kuust lapse kandmisest ning jätkub elukestva õppega. Keegi teine peale emaks saava naise ei suuda anda inimlapsele elu. Ema on ja peab jätkuvalt olema Eestis au sees ning sõna «ema» ei tohi seadustest kustutada.