Edward Lucas ⟩ Leviaatani ohjeldamine: Charlesi kroonimine ja Putini võidupüha

Nõukogude tankid T-34 Moskvas Punasel väljakul harjutamas 9. mai võidupüha paraadiks. Foto: EVGENIA NOVOZHENINA/Reuters/Scanpix

• Briti kroonimistseremoonial ja võidupüha paraadil on mõned sarnasused.
• Venemaal tähistatakse avalike üritustega riigivõimu maksmapanekut.
• Ühendkuningriik on ilmalik riik, kuid riigi valitsussüsteemi kese on kristlik.

Venemaal tähistavad avalikud tseremooniad riigi võimu, kuid konstitutsioonilises monarhias on sellised üritused märk riigivõimule seatud piirangutest, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Nädalavahetusel Londonis toimunud kroonimistseremoonial ja 9. mail Moskvas peetud võidupüha paraadil on esmapilgul teatud ebameeldivad sarnasused. Vene sõjavägi on Ukrainas hädas. Ühendkuningriik on katkemiseni pingul isegi rahuajal. Mõlemas riigis varjab paraadi hiilgus puudujääke mujal.

Mõlemad sündmused on täis mineviku sära. Tänapäeva Venemaal toimuv 1941.–1945. aasta suure isamaasõja fetišeerimine põhineb mälukaotusel, mis puudutab selle päritolu (Molotovi-Ribbentropi pakt) ja tagajärgi (Ida-Euroopa laastav okupeerimine). Sarnast, ehkki väiksemat kriitikat võib teha ka Ühendkuningriigi kohta (1938. aasta Müncheni kokkulepe ja kasakate repatrieerimine 1945. aastal). Ühendkuningriigi endiste kolooniate põlisrahvaste juhid heidavad mineviku vallutusi ja rüüstamisi puudutavat mälukaotust ette täpselt samamoodi, nagu Kremli Moskva-keskne kisa-kära lükkab kõrvale Venemaa sisekoloniseerimise ohvrid.

Keset sära tõrjutakse need ja teised küsimused kõrvale kui pahatahtlikud või midagi veelgi hullemat. Kui mina oleksin üks monarhiavastastest meeleavaldajatest, kes laupäeva hommikul Londonis väheveenva avaliku korra rikkumise süüdistusega vahistati, siis ma imestaksin, miks minu riik võtab nii enesekindlalt moraliseeriva hoiaku ja hurjutab Kremlit sõjavastaste meeleavaldajate karistamise pärast Venemaal.

Kuid vaadake erinevusi. Alustuseks võib pärilikkuse põhimõte koos sellega kaasneva puutumatuse ja privileegidega olla teoorias õigustamatu, kuid praktikas töötab see hästi: Briti valijad ei näita välja huvi monarhia kaotamise vastu, kuigi endise Briti impeeriumi teistes osades võivad valijad otsustada ja otsustavadki vabariikliku riigivormi kasuks. Venemaal, kus inimestel pole 20 aastat olnud võimalust ausatel ja avatud presidendivalimistel hääletada ja kus viimasel ajal ei saa teha valitsejate suhtes isegi kõige leebemat kriitikat, selliseid vabadusi ei ole.

Veelgi põhimõttelisemalt: Venemaal tähistatakse suurejooneliste avalike üritustega riigivõimu maksmapanekut, seevastu Ühendkuningriigis tähistatakse Charlesi kroonimisega riigivõimule seatud piiranguid. Pikast õigusriigi ja parlamentaarse demokraatia ajaloost hoolimata ei ole Ühendkuningriigil kirjapandud põhiseadust, mis sätestaks viisi, kuidas täitevvõimu tuleb piirata. Kroonimistseremoonia, mis paneb paika suverääni võimu allika ja viisi, kuidas seda peab teostama, on sellisele algdokumendile kõige lähemal.

 

Venemaal on 9. mail samuti avalikku religioossust külluses, kuid tagant tõukajana, mitte piirajana.

 

Kuigi Ühendkuningriik on tänapäeval suuresti ilmalik riik, on riigi valitsussüsteemi kese kristlik. Alates esimesest kroonimistseremooniast, mille Dunstan Püha 973. aastal kuningas Edgari kroonimiseks Bathi kloostris kavandas, saab monarhia oma volitused jumalalt ja kasutab neid samuti religioosses kontekstis. Viimase kroonimisteenistuse ajal öeldi endiselt selgesõnaliselt välja, et monarh peab viimsel kohtupäeval oma tegude eest vastust andma.

Venemaal on 9. mail samuti avalikku religioossust külluses, kuid tagant tõukajana, mitte piirajana. Vene õigeusu kiriku patriarh Kirill on tulihingeliselt kaitsnud Putini Ukrainas peetavat sõda. Anglikaani kirik on Inglismaal endiselt «ametlikult kehtestatud» (riigi)kirik – aga mitte Šotimaal, Walesis ega Põhja-Iirimaal. Kuid need ajad, mil kirik andis rahva patriotismile vaimse selgroo, on ammu möödas.

Kroonimistseremoonia sümboolika rõhutab neid punkte. Kuningas tuleb alandlikult, riietatud lihtsasse valgesse linasesse särki colobium sindonis. See on jumal, kes ta lihtsast mehest monarhiks muudab. Talle ulatatakse mõõk, mis ei ole «mitte kohtumõistmise, vaid õigluse; mitte väe, vaid halastuse märk ja sümbol». Ta vannub muuhulgas «lubada aidata ja kaitsta leski ja orbusid, taastada asju, mis on lagunenud, säilitada asju, mis on taastatud, karistada ja parandada seda, mis on valesti, ning kinnitada seda, mis on heas korras».

On üsna raske ette kujutada, et Putin midagi sellist ütleks.

 

Tõlkinud Ago Raudsepp