LOODUSFOTO ⟩ Isepäine ilves

Istusin umbekasvanud metsasihil kolme kilomeetri kaugusel kohast, kus olin neli päeva tagasi ilvest kohanud, ja vilistasin laanepüüd. Sihile astus aga ilves. Foto: Rein Kuresoo

Kuigi olen juba ammusest ajast püüdnud korraldada oma metsaretki nii, et need võiksid ristuda ka ilvese radadega, olen jõudnud arusaamani, et ilvesega ei ole võimalik kohtumist kokku leppida.

Alati, kui käisin ilvese meeliskohtades või värsketes tegutsemispaikades, jäi otsitud loom nägemata. Kord passisin metskassi murtud kitsekorjuse läheduses jahimeeste kantslis, kuid ta eelistas pahaselt kiljudes pimedas metsas oodata aega, mil külm mind minema ajab. Kõik need vähesed korrad, mil olen ilvesega kokku jalutanud, on tuttkõrv välja ilmunud ootamatult. Tasapisi on mulle selgeks saanud, et ilvest on võimalik heal juhul näha siis, kui tal on parasjagu peituse mängimisest midagi tähtsamat teha. Ilves unustab end vahel jahikire ajel, kuid veelgi sagedamini kevadisel lembeajal. Ehkki tuttkõrvade pulmad algavad märtsis, jooksutab noorte ilveste lahkumine emaslooma juurest ja territooriumite ümberjagamine ilveseid rahutuna ringi veel maikuuni.

Eelmise aasta lehekuu alguses nägin kodukandi raiestikul risuhunniku taga varjuvat ilvest, kel ei olnud jalgalaskmisega kiiret. Ehkki teadsin, et šansid ilvest uuesti kohata on pea olematud, veetsin mõned päevad hiljem ikkagi igaks juhuks aega samas piirkonnas.