AJALUGU ⟩ 9. mai võidukultus sündis impeeriumi surmahirmust ja surma see külvab

Kremli sõjakuriteod Ukrainas on mutta tõmmanud ka Venemaa võidukultuse suurima püha – 9. mai. Pildil kaitseminister Sergei Šoigu möödunud aastal Moskva Punasel väljakul paraadil.  Foto: Maxim Shemetov  / REUTERS/Scanpix

Teise maailmasõja lõpust Euroopas möödub 78 aastat. Need päevad mai alguses tekitavad meie ühiskonnas alati ootusärevust – kelle sõna maksab, kuidas käituvad Eesti riik ja inimesed. Eelmine aasta oli juba teistsugune, nii see ka jääb. Kui varem mõeldi Eestis valdavalt, et see päev tuleb lihtsalt üle elada, siis nüüd on selge, et tuleb elada ilma selleta.

Need kuupäevad – 8. ja 9. mai – on Eesti jaoks mõlemad ebamugavad. Kaheksandal ei suuda me mälestada samamoodi nagu britid, sest nemad võitlesid ja võitsid. Meist aga sõideti kahest suunast üle. Nende, aga ka ameeriklaste ja prantslaste mälestus on ühelt poolt ohvritele keskendunud ja vaoshoitud, kuid samas on tegu on ka päevaga, mil need rahvad kindlustasid demokraatia olemasolu suurel osal Euroopa kontinendist. Eesti saab mälestada kõiki sõjaohvreid, kahte okupatsiooniväkke sunnitute kannatusi, ent meie jaoks on need kuupäevad õuduste teekonna teine algus – märtsiküüditamine oli alles ees ja vaba lääs nii kaugel.

Üheksandaga pole Eestil kui tervikul mingit sidet. See on Stalini leiutis, rõhutamaks mitteeksisteerivat erinevust Teise maailmasõja ja suure isamaasõja vahel. Pärast Teise maailmasõja lõppu, Stalini ja Hruštšovi ajal, ei võimendatud 9. maid paraadide ja rongkäikudega üle, sest oktoobripöörde aastapäev oli parteile palju olulisem poliitilise ideoloogia seisukohalt. See oli ka aeg, mil idee kommunismi saavutamisest paelus veel masse Venemaal.