Mart Kuldkepp ⟩ Kodanikuaktivismiga saab vastu astuda Vene propagandale

Vene propagandakanalid on läänes kergesti kättesaadavad. Foto: Madis Veltman

Eesti jaoks on avanenud n-ö võimaluste aken, et tutvustada rahvusvaheliselt oma ajalugu ning rahuldada rahvuslikku õiglustunnet, mis pole end 30 aasta jooksul kehtestada saanud, kirjutab kolumnist Mart Kuldkepp.

Üks loodetavasti pikemaajalise tähendusega mõju, mida Venemaa sõda Ukraina vastu on rahvusvahelisele üldsusele avaldanud, seisneb tekkinud uues valmisolekus kriitiliselt üle vaadata seniseid käibetõdesid Vene ajaloo kohta. Nagu tagasivaates osutusid ülehinnatuteks Vladimir Putini väidetav ratsionaalsus ja Vene sõjaline potentsiaal, võiks kahtlustada, et sama kehtib ka muude läänes tavapäraste Venemaasse puutuvate seisukohtade osas, mis lähemal vaatlusel võivad osutuda kas lihtsalt naiivseks või otseselt mõjutatuks Vene propagandast.

Seetõttu on viimase aasta jooksul olnud lääne akadeemilistes ringkondades, ajakirjanduses ja ühiskondlikus debatis näha mitmeid, esialgu küll veel üsna arglikke katsed õppida paremini tundma Vene imperialismi ja kolonialismi ohvrite ajalookäsitlust ning laiendada globaalses akadeemilises ringluses ammu kasutuses olevaid postkolonialistlikke analüüsimeetodeid ka Venemaa rollile oma naaberriikide ja alistatud rahvaste saatuses. Mitmesuguseid eksitavad või lihtsustavad jutupunkte – näiteks et Venemaa ei olevat osalenud 19. sajandi imperiaalses ekspansioonis või et Punaarmee 1944. aasta pealetungi näol olevat olnud tegemist puhtalt Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud rahvaste vabastamisega – on viimasel ajal oluliselt kergem avalikkuse ees kahtluse alla seada kui varem.