JUHTKIRI ⟩ Eesti ajakirjandusvabadus kukkus kolinal

Эстония оказалась не единственной страной, снизившейся в рейтинге свободы прессы. Foto: Eero Vabamägi

• Kui ajakirjanikke ähvardavad suured trahvid, siis võib kaduda julgus.
• Tekkida võib enesetsensuur ja nii mõnigi lugu võib jääda kirjutamata.
• Nagu igas teises töös, tuleb ka ajakirjanduses paratamatult ette eksimusi.

Piirideta Ajakirjanike 2023. aasta ajakirjandusvabaduse pingerida näitab Eestile langust nelja koha võrra – neljandalt kohalt kaheksandaks.

Ärevamaks kui see fakt – mis ju kinnitab ikkagi meie kohta pressivabaduse kõrgliigas – teeb asjaolu, et tervelt kolme indikaatori poolest viiest kukkusime kolinal. Suurima vähikäigu on teinud õiguslik keskkond, aga samuti on järsult halvenenud ajakirjanduse poliitiline ja julgeolekukeskkond.

Mullu oli Eesti nelja indikaatori poolest esikuuikus. Nüüd paiknevad meie kohad indikaatorite lõikes 9. ja 20. vahel. See on piisav häirekell, et küsida, mis on lahti.

Meenutagem, et eelmisel aastal oli Eesti korralik tõusja. Ent vaevalt oli see sõnum kõlanud, kui riigiprokuratuur esitas taotluse karistada kahte Eesti Ekspressi ajakirjanikku kohtueelse kriminaalmenetluse asjaolude avalikustamise eest.

Nüüdseks on see vaidlus läbinud mitu kohtuastet ning riigikohus ajakirjanikele alguses määratud trahviga ei nõustunud. Ehmatav on aga see, kuidas eri taseme prokurörid asusid seisukohale, et prokuratuuri kontrolliõigus kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle peabki olema vääramatu ja avalik huvi ei kaalu seda üles.

Probleeme on rohkem. Oleme hoidnud fookust teemadel, mis kinnitavad, et meil on üha enam löögi all allikakaitse põhimõte ning nõuded ajakirjandusväljaandes avaldatu eest võidakse suunata konkreetse ajakirjaniku vastu. Näiteks oli rabav ühe riigikohtuniku väide, et isegi teateid lugevale telediktorile, «kes tegutseb ja vastutab», võib osaks saada isiku vastu suunatud laimuhagi (PM, 17.11.22).

Väärtused, mida vaba ajakirjandus kaitseb, on olulised ning ühiskond, kes oma valupunkte avalikustab, püsib terve.

Jättes kõrvale küsimuse, kas midagi on tarvis seadustes täpsustada, torkab silma kasvav suundumus, mille puhul riik, prokuratuur, politseiuurija ja ka politseiuurimise all olev isik tahab ja saab konkreetset ajakirjanikku tema tegevuses survestada.

Kui ähvardada trahviga loo autorit – ja trahv võib olla kopsakas, nagu viimase aja pretsedendid kinnitavad –, siis võtab see ajakirjanikult tema julguse. Tekib enesetsensuur, mõni lugu jääb kirjutamata. Sealjuures on meediamaja vastutus ka sisuliselt mõistetavam, sest toimetuse töö sisaldab mitmekordseid filtreid, et eksitav ja tasakaalustamata teave lehte või eetrisse ei jõuaks.

Siinjuures tuleb tunnistada, et ilmselt on trahvimäärasid üle Euroopa tõstnud ELi andmekaitsemäärus ning mine tea, millist survet võiks meile kaasa tuua vaenukõnepügalate entusiastlik sätestamine.

Tarbija ootab ajakirjanduselt kõrget kvaliteeti ja selle nimel toimetused ju pingutavad. Nagu igas töös, tuleb ka ajakirjanduses ette eksimusi. Kuid ajakirjanduse allutamine prokuratuuri, kohtute või valitsuse diktaadile tähendab lõpuks kaotatud vabadust. Väärtused, mida vaba ajakirjandus kaitseb, on olulised ning ühiskond, kes oma valupunkte avalikustab, püsib terve.

Muidugi pole Eesti ajakirjandusvabaduse pingereas ainus kukkuja. Suurriikidest langes India 11 ja Türgi 16 kohta, olles nüüd vastavalt 161. ja 165. kohal. Agressor Venemaa kukkus üheksa astet ehk 164. kohale.

Meie ei tohi ülevalt veerema hakata, sest allpool tuleb vabalangus.