Merca ⟩ Tahtsin saada vanaisax

Merle Jääger ehk Merca. Foto: Harri A. Sundell

• Maadlesin sooidentiteediga, aga vanaisaks ei saanud.
• Kui lapsevahis olin, korraldasid võrokesed kongressi.
• Nüüd vist võetakse Smuul maha.

Täitsin oma vanaemaemakohust, mis on mitmetel põhjustel tavaliselt üpriski hõre. Väimeespoeg otsustas Võhandu rallile minna, tütrekesel oli väljamaale asja, kirjutab Merca.

Teismeeas kirjutasin poeesi: «Ma ei taha saada emax:/Mul ei meeldi laste kisa./Oh, qi antax valida,/Olex vanaisa.»

Vanaisaks saada pole mul õnnestunud, hoolimata sellest, et maadlesin oma sooidentiteediga mitmeid aastaid. Omamoodi avas lause «Marko, üheksas klass» mulle uskumatud võimalused suhelda kontingendiga, kuhu emasena poleks iialgi ligi pääsenud.

Väimeespoeg on huvijuht ning üritab oma vastutusaluseid igati nuttaritest välja rebida – kaege, loodus pakub kah võimalusi. Teinekord see tal õnnestub kah ning mõni laps tuleb temaga koos midagi ehitamagi. Kuuri näiteks, ning üllatusega selgub, et käe küljes on muudki sõrmed peale pöidla. Hmm... Ja ehitada saab midagi käegakatsutavat, mitte virtuaalset.

Mu kolme ja poolene lapselaps suudab vahepeal täitsa ise iseendale mänge leiutada, teda pole õnneks ilmavõrku võrgutatud. Huvi looduse vastu, märkamine on veel säilinud. Kaelustuvi kuukamine meenutab käo kukkumist pisut, eks ole. Kas taevas lendab hane- või kureparv? Kuidas vahet teha?

Tegelikult pidin selle loo kirjutama varem, oleks olnud intrigeerivam ja teravam, aga kahjuks otsustas mu armas läppar sooritada harakiri, mistap jäin võlgu loo ning ilma neist närvirakkudest, mis uue süsteemiga harjumine võttis. Ma lähen tasakaalust välja, kui miski asi töötab teisiti kui harilikult. Ehk vaataks passi, vä? Vaatan, vaatan, aga minu IT-tugi on must ikka kümmekond aastat vanem. Teda heegeldamine näiteks ei huvita. Kas peaks? Tüüpilise mehena diagnoosib ta pea kogu orgiga tehtava käsitöö kudumiseks.

Siinkohal väike meelespea: üks ora naise peos – heegeldab; kaks kuni viis ora naise peos – koob! 

Ei saa kohati mõne omavalitsuse mõtteviisist aru: puhkekoht on, aga peldikut püsti panna enam ei ihna, vot see käib juba rahakotile üle jõu.

Tegevuskoht Võõpsu. Mina, mu lapselaps ja mu sõber. Tütretütar soovis minna teisele poole jõge mänguväljakule. Olen lapsega seal varemgi käinud. Liivakasti võib hoomata vaid piiretest, pigem meenutab see Tootsi peenart, kus vohab kõik, mil juured all. Laste turnimisatraktsioon on küllaltki kobe. Jõe veeres on paar piknikuvarjualust, kallas kalastajaid täis, lisaks paik, kust paate vette lastakse – sadam või nii –, aga kohta, kus näiteks üks naisisik​ võiks urinatsiooniakti sooritada, lihtsalt pole, rääkimata sellest, kui sind situatsiooniakt tabama peaks. Õnneks oli jõe veerde üles seat Võhandu ralli suur telk ning tollega seoses ka pinu neid plastikust pellareid, mistap jäi ära pisut piinlikuvõitu nurgatagustes ja võõrastes hoovides hiilimine. Ei saa kohati mõne omavalitsuse mõtteviisist aru: puhkekoht on, aga peldikut püsti panna enam ei ihna, vot see käib juba rahakotile üle jõu.

Prügikastid on pealtnäha üpris mahukad sääl, ent tänu suurveele ühele neist kuiva koivaga ligi ei pääse, teisel juba keskpäevaks korralik kuhi pääl. Õhtul, mil taas sinna jõudsime, oli olukord veelgi hullem. Muidugi, eks see Võhandu ralli tuleb igal aastal sama ootamatult nagu kõik neli aastaaega.

See kemmergu asi torkab silma ka Obinitsa järve veeres. Juudatare tsuklõmiskotussõ manu tehti kena parkimisplats, suvel on seal korralikud prügikonteinerid, enam ei näe metsa all risu vedelemas, aga kemmergut netu. Ikka trehvad mõne männi all «maamiinile», leiad pühkmepabereid või hügieenitarbeid. Suvisel ajal kasutavad seda suplemispaika aktiivselt rekamehed. Nendegi ihu vajab palaval päeval jahutust ja keha kergendamist.

Siinkohal üks mõistujutt traditsioonide jõust. Seisis kuskil N külas võimas mitmesaja aasta vanune tammepuu. Ehitati tolle kõrvale kõrts. Kõik mehed, kes seal märjukest menetlesid, käisid ikka selle põlispuu tüve vastu oma põit kergendamas. Läks mööda sada aastat ja tamm kuivas ära. Vat, nii võimas on traditsioonide jõud!

Vaatasime sõbraga, kuidas väike Hedo oma mänge mängis, ning arutlesime selle nutinduse üle. Mõnele topitakse telo nina alla juba siis, kui vaevalt istuma hakkab.

«Kui sellised kord suureks kasvavad ja abielluvad, peavad ilmselt guugeldama, kuidas ise lapsi teha,» arvas sõps.

«Nagu viktoriaanlikul Inglismaal, aga seal olid tohtrid, kes asja ära seletasid. Ja abielumehi tabas õud: «Oh, kuidas ma saan nii ingelliku ja puhta olevusega, kui minu naine on, teha midagi nii räpast ning vääritut?!» Eks nad käinud ju libude man oma ihulisi vajadusi rahuldamas. Ja kuninganna Victoria, kes, nagu selgus, oli üpriski naudingualdis, olla kord öelnud: «Ja kui mees heidab teie kõrvale, siis sulgege lihtsalt silmad ja mõelge Inglismaa peale!» Wilde, see Oscargi, on oma teostes kirjutanud irooniliselt tolleaegseid neide tabanud pastorihullusest. Noh, et muudkui jumalasulasele mehele. Et palvetame koos, veedame romantiliselt aega, aga pelgalt Jumalast ikka neid lapsi ei tuld...

«Nagu see lugu juudist, kes Jahve käest muudkui raha palus, ja siis läksid taevaluugid valla ja Jumal ütles, et kuule, Moisha, osta vähemalt üks loteriipilet.»

«Just.»

Kui mina lapsevahis viibisin, korraldasid võrokesed kongressi. Oll’ kah perämäne aig! Kas ma ise oleksin asjast osa võtnud... Kahtlen. Mitte et ma nende eesmärke ei toetaks, vastupidi, toetan kahe käega, ent oleks pisut silmakirjalik minna militaartaustaga inimesena Nursipalu laienduse vastu võitlema. Ma olen lihtsalt mõlemate poolt, seega ei suuda ma poolt valida. Üks südamevatsake valutab võrokeste pärast, teine Eesti kaitsevõime eest.

Tegelikult oleks selle polügooni jaoks üks lahendus küll, aga ega poliitikud seda heaks ei kiida. Kus nad saaksidki... Arvestades seda, et Venemaal on Ukrainas käed-jalad-masinad tööd täis, tuleks Petserimaa piir nihutada sinna, kus see Eesti Wabariigi aegu oli, ning – plaksti! – on meil olemas päris ilus polügoon, mida saaks ilmselt ka odavamalt ja vähemate probleemidega laiendada kui praegusi, sest sealse elanikkonna rahvusspordiala on siiani leppimine kõigega, mis ülevalt antakse. 

Ma olen lihtsalt mõlemate poolt, seega ei suuda ma poolt valida. Üks südamevatsake valutab võrokeste pärast, teine Eesti kaitsevõime eest.

Ma juba kuulen hääli, mis vahutavad: me saame sealt lisaks veel jõudu oma tiblade viiendale kolonnile! Aga vot ei saa! Asfalteeritagu Petseris ära mõni tänav, tehtagu korda veevärk ja kanalisatsioon ning need inimesed on valmis igavesti palvetama nende eest, kes selle õnnistuse õuele tõid.

Tulles tagasi võrokeste mano, kuulasin pärast kongressi esmaspäeval Vikrist «Uudis-plussi» n-ö vaba mikrofoni. Enamasti oldi mööndustega poolt, aga kaks viimast üpriski emotsionaalselt vastu. Ants Harjumaalt pelgas, et kui võrokesed saavad oma keele, ei tule tibla lõunast mitte Eesti riiki ründama, sest seal nagu oleksid keegid muud, ning tapavad maha ka selle Kauksi Ülle või Malle. Aino Tallinnast oli üliärritunud ja leidis, et mu sõbrakene on koos Kalkuni Mariga Eesti vaenlased, hullemad kui Narva elanikud, kes pole end veel põlisrahvana määratlenud. Lisaks väitis eelmainit emand, ei, pigem kasutan siinkohal indogermaani «prouat» (seda ta ilmselt ise eelistaks kah), et ta kohe ei seedi seda võru keelt. Loodetavasti jätab Aino edaspidi oma sõnavarast välja näiteks sõna «kirg», mis antud keelest ülevõet on. Hoolimata tollest, et ta enda eetrisolek oli vägagi kirglik!

Tänu Ahrensile oleme harjunud kasutama sõna «praegu», mis on pärit ilmselt Kuusalu kandist. Tegelikult öeldi seda Eesti eri paigus hoopis isemoodi. Paljud meile nüüdseks harjumuspärased sõnad said oma alguse 1920ndail. Enamik neist moodustati murrete – ei armasta küll seda sõna – põhjal. Mu kõrvu hakkab kurvalt keele vaesumine, anglitsismide lisandumine, kuigi mitte kõik võõras ja ülevõetav pole halb. Pavvõr ja kavvõr kõlavad mi kandih umatsõlt nigu nättüsest kõvvõr vai vavvõrn.

Nüüd vist võetakse Smuul maha? Bareljeefi pean silmas. Ei kõlba Krossi kõrvale (kogemata trükkisin «kürvale», aga parandasin ära).

Tartlasena tuleb teinekord sakslastele selgitada, miks on meil Shakespeare’i ees terrassil nats püsti. Karl Menning, et te teaksite, oli kriitilistel aegadel suursaadik Saksamaal ning viljelenud seal väidetavalt üpriski natsimeelseid pidusid. Nüüd on ta pandud pöörlevale postamendile. Mingid aastad tagasi, kui oli Kaarel Irdi sajas, taheti vanale kommulegi mingi tagasihoidlik büst kuhugi panna. Arutati asja Tartu linna kultuurikomisjonis. Kadunud Enn Tarto oli kõigi jäsemetega vastu.

Pakkusin toona välja, et võiks ju ka Vana Hirmsa pöördpostamendile seada, kuhugi sinna Menningu vahetusse lähedusse. Kaks Eesti teatrikorüfeed: natsiks tembeldet Menning ja vana küüditaja ning kommar vestluses. Isegi Tarto Enn mugistas selle mõtte peale. Teoks ei saanud midagi. Ikka tuleb sakslastele selgitada, kes see Menning eestlaste jaoks on. Ja omadele, et miks ma vanaisaks ei saanud.