Erki Loigom ⟩ Uus raudkindel tuumavihmavari või kõigest tarkvara uuendamine?

Põhja-Korea tuumakatsetuse vastu protestiv meeleavaldaja Soulis Foto: AP

• Ameerika Ühendriigid võtsid üle pika aja vastu Lõuna-Korea riigijuhid koos ülisuure delegatsiooniga.
• Arutati julgeolekuteemasid ja lepiti kokku tuumaküsimuste konsultatsioongrupi loomises.

Aprilli viimastel päevadel võeti Washingtonis üle tosina aasta riigivisiidi tasemel vastu Korea Vabariigi (edaspidi: Lõuna-Korea) riigijuhti. President Yoon Suk-yeoli abikaasaga saatis ajaloo suurim, üle sajast liikmest koosnenud äridelegatsioon ning riigi absoluutne poliitiline eliit, kirjutab välispoliitika vaatleja Erki Loigom.

Mõni päev vähem kui aasta võimul olnud konservatiivist presidendile oli sümbolismi väärtustavas Lõuna-Koreas visiidi tase omamoodi töövõit, kuid olgem ausad, tippkohtumisel tähelepanu alla seatud teemade kaalukus nõudis maksimaalset tähelepanu. 70 aasta ühise julgeolekupoliitika raamistiku tähistamise raames toimunud kohtumisel sundis aga reaalpoliitika visiidi järelmeid osaliste juures väga erinevalt tõlgendama.

Tippkohtumise peateemad olid eelkõige Lõuna-Korea turvagarantiid, seejärel Korea poolsaare ning lähipiirkonna julgeolek laiemalt. Põhja-Korea aina kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid rekordeid kompav tuuma- ja raketiprogramm on vaid paari aastaga fundamentaalselt muutnud Lõuna-Korea tajusid, mis seotud otsese ohuga põhjanaabri poolt.

Hiina käitumismustrid lähimeredel ning Venemaa avantüür Ukrainas on julgeolekuküsimused Lõuna-Koreas maalinud must-valgemaks, aga mitte üksnes poliitika eest vastutajatele, vaid kogu elanikkonnale. Kui veel kaks aastat tagasi oleks mõni arvamusliider Lõuna-Koreas juurelnud iseseisva tuumaprogrammi teemadel, tabanuks teda üldrahvalik soovitus paluda konsultatsioone lähimas meditsiiniasutuses. 2023. aastal kõnelevad tuumaprogrammi loomise võimalikkusest kõigi parteide juhid, riigi president ning avaliku arvamuse küsitlustes on toetus ületanud 50 protsendi piiri. Teema on niivõrk aktuaalne, et leidis üsna selgepiirilise kajastuse artikli fookuses oleva tippkohtumise lõppdokumendis, nn Washingtoni deklaratsioonis.

Pöördelised muutused julgeolekumeetmete spektrist kõnelemisel Lõuna-Koreas on peidus esmalt Põhja-Korea tegevustes, kes pärast 2019. aasta veebruaris saabunud selgushetke Hanois Donald Trumpiga peetud ja luhtunud tippkohtumise järel hülgas olümpiasula pingeleevenduse kokkulepped ning jätkas ennaktempos näiliselt pausil olnud massihävitusrelvaprogrammide arendust.

Tippkohtumise peateemad olid eelkõige Lõuna-Korea turvagarantiid, seejärel Korea poolsaare ning lähipiirkonna julgeolek laiemalt.

Teiseks valas oodatult õli tulle võimuvahetus Soulis, kus kahe Korea suhetes präänikut eelistava demokraatliku tiiva asemel võttis teatepulga üle piitsa laksutav konservatiivne partei. Võimule tõusnud president Yoon Suk-yeol asus kiiresti taastama Donald Trumpi perioodil kõikuma löönud koostööd kolmnurgas Jaapani ja Ühendriikidega. Eelkõige just viimasega, tajudes Hiina ja Venemaa tegevuste taustal globaalsete ning regionaalsete pingete kasvu ja vajadust selgemaks poolevalikuks, kuigi Lõuna-Korea on olnud rahvusvahelistes suhetes demokraatiatele ebaharjumuspäraselt pragmaatiline.

Just Ukraina sõda on Lõuna-Koreale esimest korda sel sajandil seletanud väärtuspõhise poliitika selget olemasolu ning otsuste kulukust. Nii näiteks on riik hoolimata soovist äritegevus Venemaal kõigest külmutada sunnitud nentima 90-protsendist automüügi kahanemist turul, kuhu tugeva laienemisootuse tuules ehitatud tehasedki vahetavad peagi omanikku.

Olulist kadu tunnetavad ka elektroonikagigandid Samsung ja LG, kuigi viimaste ihalus Venemaal tagab läbi nn paralleelimpordi Kesk-Aasia, aga ka Türgi kaudu, talutava mahtude kahanemise. Hiina majanduse oodatust aeglasem taastumine on vähendanud ekspordile suunatud Lõuna-Korea majanduskasvu ning häda on ajanud härja kaevu: Hiina asemel saavad Lõuna-Korea suurimaks ekspordipartneriks käesoleval aastal esimest korda ajaloos just Ühendriigid.

Oluliselt keerukamaks osutus aga tulemuste tõlgendamine, mis puudutab tippkohtumise fookust – Lõuna-Korea julgeolekut.

Enne julgeolekuteemade juurde naasmist olgu nenditud, et tippkohtumise raames sõlmisid Lõuna-Korea ettevõtted üle 20 ulatusliku koostööleppe Ameerika Ühendriikide turul tegutsemiseks. Suurimad puudutasid energia salvestamise tehnoloogia, pooljuhtide ja elektroonikaseadmete tootmist USA pinnal. Väiksemas mahus edeneti auto- ja ravimitööstust edendavates kokkulepetes. Lõuna-Korea ja Ühendriikide kõrghariduse vastastikune tunnustamine ning õpilasvahetus lihtsustus.

Oluliselt keerukamaks osutus aga tulemuste tõlgendamine, mis puudutab tippkohtumise fookust – Lõuna-Korea julgeolekut. Ühendriikide kaitseminister, korduvalt lähikuudel regioonis viibinud Lloyd Austin on varem kasutanud ning kordas ka nüüd lausete kombinatsiooni, kus lubab selgepiirilist ja kaljukindlat pühendumist Korea Vabariigi kaitsel, kasutades kogu Ameerika militaarset võimekust nii konventsionaalse kui ka tuumarünnaku korral ning tagades raketitõrjesüsteemide võimeka reageerimise Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Valges Majas kuulis Yoon aga midagi muud, õigemini ei kuulnud ta Lloyd Austini öeldut kinnitusena Joe Bideni suust.

Eeltoodud teadmine Lõuna-Korea iseseisva tuumaprogrammi loomisega flirtimisest sundis tippkohtumise lõppdokumenti fikseerima hoopis midagi muud. Kuigi president Yoon Suk-yeol oli jõudnud Pentagonis käigu järel antud pressikonverentsil deklareerida, et Põhja-Korea rünnaku või provotseerimise korral on kogu Ameerika Ühendriikide militaar-, sh ka tuumavõimekus Lõuna-Korea käsutuses, lükkas Pentagon öeldu kiiresti ümber.

Osalised leppisid kokku NCG (Nuclear Consultation Group) ehk tuumaküsimuste konsultatsioonigrupi loomises, mille ülesanne on regulaarsetel kohtumistel luua strateegilised ning taktikalised plaanid Põhja-Koreast lähtuvale tuumaohule reageerimiseks. President Yoon jõudis koduriigi meedias NCGd võrrelda ning pidada formaati võimekamaks NATO NPGst (Nuclear Planning Group), kuid reaalsuses peavad ühes töögrupis nõu relvade paigutamise ja tegutsemise küsimustes kaitsealliansis tuumarelvi omavad liikmed. Loodavas ja poolsaarele lisatagatisi pakkuvas formaadis on aga vaid üks paluja ning pakkuja.

Lõuna-Koreast saab üks maailma eesrindlikumaid tuumajaamade tehnoloogia tootjaid ja tarnijaid, kuid klausel välistab militaarotstarbelise programmi.

Washingtoni deklaratsioon tagab Ameerika Ühendriikide pühendumuse ning võimeka ja põhjendatud reageerimise mistahes Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Selleks suurendatakse Lõuna-Koreaga tehtavate õppuste ulatust. Kuigi president Yoon Suk-yeol on maininud Lõuna-Korea võimekust käivitada iseseisev tuumaprogramm kiiresti, lämmatab deklaratsioon mistahes ambitsioonid. Lõuna-Korea pühendub deklaratsiooni järgi rahvusvahelistes tuumarelva piiramise lepingutes kaasalöömisele ning koostöös Ühendriikidega arendatakse rahuotstarbelist tuumatehnoloogiat ehk maakeeli tuumaenergeetikat.

Lõuna-Koreast saab üks maailma eesrindlikumaid tuumajaamade tehnoloogia tootjaid ja tarnijaid, kuid klausel välistab militaarotstarbelise programmi. Muide, 1970ndatel on Lõuna-Korea koostöös Prantsusmaaga tuumarelvaprogrammiga kätt proovinud, kuid Ühendriikide sanktsioonid mõlema ettevõtmises osalenud riigi vastu sundisid avantüürist loobuma.

Lisaks lubavad Ühendriigid sagedamini saata tuumaallveelaevu Lõuna-Korea vetesse, mis on küll pelgalt sümboolne samm Põhja-Korea vihastamiseks, sest ega ole erilist vahet, kas vastuseks väljatulistatav ballistika alustab teed mõnest Lõuna-Korea sadamast või tuhandete kilomeetrite kauguselt Vaiksest ookeanist. Küll aga on selge retoorika tuum: Ühendriigid ei kavatse enam Lõuna-Korea territooriumile paigaldada taktikalisi tuumarelvi, mida oli seal kuni 1991. aastani sadu.

Põhja-Korea küsimus tõusis visiidil keskmisest teravamalt esile inimõiguste vaates.

Sarnaselt jaheda reaktsiooniga Lõuna-Korea meedias on visiidile olnud jahe ka Põhja-Korea kommentaar. Riigi välispoliitilisi röögatusi eetrisse paiskav Kim Jong-uni õde Kim Yo-jong ärritus tõsiselt vaid Joe Bideni viitele režiimi võimalikust lõpust mistahes Lõuna-Korea poole tehtava rünnaku korral. Kui «seniilne ja tulevikuta vanamees» ei tajuvat enam reaalsust, siis tajub ka Põhja-Koread valitsev perekond, et Washingtonis toimus Ühendriikide ja Lõuna-Korea omavahelistes suhetes pelgalt tarkvara uuendus.

Põhja-Korea küsimus tõusis visiidil keskmisest teravamalt esile inimõiguste vaates, kui president Yoon puudutas tavatult otsekoheselt Kongressis peetud kõnes Põhja-Korea naiste õigusi, koroonameetmeid (sh mainis Yoon piiridel «hoiatamata luba tappa»-poliitikat, mis kasutusel tänaseni), avalikke hukkamisi karistuseks välismeedia tarbimiselt tabamisel ning vangilaagrite olemasolu ja olukorda. Lisaks külastas esileedi Kim Keon-hee Põhja-Koreas propagandaplakati maharebimisel sisuliselt elu kaotanud Otto Warmbieri perekonda.

Washingtoni deklaratsioon mainib ka Koreade ühendamist, kus lausete kasutus ei jäta kahtepidi mõistmist: Põhja-Korea praegust mudelit ja juhtkonda selles pildis pole. Yoon Suk-yeoli kõnedeski kasutatud koreakeelne leksika räägib «meie inimestest» kogu poolsaare geograafia ulatuses.

Siit õppetund Eestilegi: väikese, kuid nüansirikka keele tõttu tasub eksistentsiaalseid leppeid erakordse põhjalikkusega lihvida.

Muide, keelte ja tõlgete korrektsuse kontekst osutus selle tippkohtumise vaates hämmastavalt oluliseks. Korea keele spetsialistide sõnul on president Yooni kohati liiga optimistlikud tõlgendused eelkõige Lloyd Austini seisukohtadest peidus just kaheldava väärtusega tõlgetes, mis segasid omavahel näiteks termineid «militaar» ja «tuuma».

«Kui tarvis, on Korea käsutuses kogu USA võimekus» või «kogu USA võimekus on kasutusel Koreas, kui selleks peab vajadus tekkima» on sisult siiski üsna erinevad lubadused. Siit õppetund Eestilegi: väikese, kuid nüansirikka keele tõttu tasub eksistentsiaalseid leppeid erakordse põhjalikkusega lihvida. Saatan peitub detailides.

Ukraina küsimus? Tippkohtumise avalikus järelkajas lubavad Ühendriigid austada Korea Vabariigi kui suveräänse riigi valikut otsese relvaabi tarnimises. Seni pole Lõuna-Korea Ukrainale surmavaid relvi tarninud, kuid maailma kiireimini areneva relvatootjana oleks Souli poliitika avalik muutus oluline mängumuutja. Seni tarnib Lõuna-Korea Ühendriikidele Ukrainaski kasutamiseks sobilikes läbimõõtudes mürske, kuid ilmselgelt hakkab sellise peitusemängu aeg mööduma. Mitme Ida-Euroopa riigi, sh Poola ja ka Eesti kaitsevõime uueneb, tuginedes peamiselt Lõuna-Korea uutele relvadele ning ilmselgelt teeb väärtuspõhise poliitika tähtsuse parem tajumine Soulile lihtsamaks ka oma militaartoodete reaalses lahingolukorras proovile panemise.