JUHTKIRI ⟩ EKRE vajab äratust, saagu see või sinine

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Noored ja võimekad on hakanud EKREst lahkuma.
• Konservatiivne leer on narratiivses kriisis.
• Vaja oleks uut hingamist ja selget visiooni.

Arvamusküsitlused näitavad EKRE populaarsuse jätkuvat kasvu, kuid kõik pole kuld, mis hiilgab. Noored ja võimekad on hakanud erakonnast lahkuma ja võibolla ongi seda just vaja.

EKRE populaarsuse kasv pärast konservatiivsete erakondade lüüasaamist valimistel on mõistetav reaktsioon valijatelt pärast seda, kui nad olid lasknud ennast Reformierakonna poolt haneks tõmmata. See on nagu korraks südamest vanduda. Või kui parafraseerida Propelleri kunagist laulu, siis «ütle EKRE ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää!».

Aga midagi rohkemat sellest ei järeldu ega tulene. Esiteks ei sõltu Eesti poliitika arvamusküsitlustest. Teiseks ja palju olulisemana – EKRE ei ole valitsusvõimeline ja me kõik teame seda. Üks asi on see, et pink on lühike, aga teiseks puudub selles erakonnas vastutustundlik poliitiline kultuur – võime näha suurt pilti ja arendada vastutustundlikku poliitikat olukorrast lähtuvalt.

Kolmas põhjus on see, et EKRE-l – ja tegelikult ka Isamaal – puudub mõjuv sõnum, millega valijaid praeguses olukorras kõnetada. Ehk teiste sõnadega: konservatiivne leer on narratiivses kriisis. Sellest kriisist aitaks ehk üle saada juhtide vahetus, uus inimene, kes sõnastaks uued sõnumid. Kuid seda ei paista kuskilt tulemas. Kõik kolm opositsioonierakonda jätkavad samade juhtidega, just nagu oleks kõik kõige paremas korras. Midagi head see konservatiivsete hoiakutega valijale ei tõota.

Konservatiivne tiib Eesti poliitikas vajab tugevat raputust, võibolla isegi revolutsiooni, et välja tulla mõttekrambist ja luua organisatsioon, kellele võib valitsuse ohjad usaldada.

Tänases lehes on põhjalik ülevaade sellest, kuidas noored ja võimekad on hakanud EKREst lahkuma. Põhjused on vaid osalt seotud erakonnasisese võimuvõitlusega, kus püütakse konkurente vahendeid valimata lämmatada. Paljuski on lahkumine tingitud ideoloogilistest erinevustest. EKRE pealiini suhtumine Ukraina toetamisse, «süvariiki», rohepöördesse ja aborti on olnud nii vastuoluline või nii jäik, et selle põhjalt sai ja saab neid jätkuvalt teravalt kritiseerida.

Vaid tänu sellele, et EKRE suu kinni hoiab nagu praegu, tõuseb nende toetus. Aga see pole nende, vaid valitsuse teene. Samas näitab toetuse tõus küll seda, et Eesti poliitilisel maastikul on konservatiivsele jõule nõudlust. Ei ole aga ühtegi erakonda, kes seda nõudlust ka tegelikult rahuldada suudaks.

Selles kontekstis tundub isegi tervitatav, et EKRE pealiini ja noorteühenduse Sinine Äratus vahel on tunda mõningast suhete pingestumist. Võibolla saavad sealt alguse arengud, mis annavad konservatiivsele poliitikale uue hingamise ja visiooni. EKRE hierarhilist ja karismaatilise juhi keskset ülesehitust arvestades ei ole see aga eriti tõenäoline. Jaak Madisongi eelistab olla eksiilis.

Selles kontekstis ei ole sugugi põhjendamatu meenutada, kuidas noorteühendus Res Publica omal aja Isamaast lahku lõi ja mis sellele järgnes. Ja paralleel ei puuduta ainult Sinist Äratust. Ka Isamaalt ei ole juba ammu tulnud mingit vähegi inspireerivamat sõnumit või nägemust. Ometi on ka Isamaal oma noorteühendus.

Konservatiivne tiib Eesti poliitikas vajab hädasti tugevat raputust, võibolla isegi revolutsiooni, et välja tulla mõttekrambist ja luua organisatsioon, kellele võib valitsuse ohjad usaldada.