Mihkel Mutt ⟩ Kui sookonveier on käima lükatud, siis teda naljalt ei peata

Foto: Shutterstock

Sotsiaalse õiglusega kaasnevat protesti toidab üldisem tüdimus ja frustratsioon. Õnnelik olemise kunst on kõvasti alla käinud. Tekib alateadlik tahtmine otsida süüdlast, miks õnne ei ole, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Alustan kaugemalt. Astrofüüsik Riho Nõmmik pidas hiljuti (24.03) Akadeemia auhinnaseminaril kuulamisväärt ettekande kosmoseodüsseiade mõttetusest. Näiteks kogu Elon Muski Marsi-projekt on praktiliselt teostamatu. Ettekandja tõstatas ka retoorilise küsimuse, miks selle kõigega siiski tegeldakse, ja vastas ise: inimkonda on tabanud kosmosega seotud massipsühoos. Seda kindlasti, aga põhjusi on veel. Mõelgem, kes kõik ja mis on selle projektiga seotud? Kui palju erineva astme ja elukutsega tegelasi niihästi teooria- kui praktikasfääris, kui palju raha on mängus jne. Inimesed saavad tööd ja leiba, mida tahavad edaspidigi, nii et asi lihtsalt peab jätkuma.

Kas näiteks juhul, kui keegi tõestaks, et elektriautodel pole tegelikult tulevikku, praegu juba alanud buum seiskuks? Oh ei, liiga palju on sellega seotud huvigruppe, liiga palju on tehtud kõikvõimalikke investeeringuid. Lühidalt: kui mingi konveier on (postindustriaalses) ühiskonnas käima lükatud, siis teda naljalt ei peata.