Kaire Vahejõe ⟩ Kohalike maksude tõstmine suurendab ääremaastumist

Omavalitsused võivad saada õiguse maamaksuga mängida, näiteks tühistada kodualuse maa maksuvabastus Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Uus valitsus on läinud kergema vastupanu teed ja püüab auklikku riigieelarvet lappida maksutõusudega. Omavalitsuste mured, nagu tavaks, delegeeritakse omavalitsustele, mis süvendab ääremaastumist veelgi, kirjutab Luunja vallavolikogu esimees Kaire Vahejõe (Parempoolsed).

Kohalike maksude tõstmine suurendaks ääremaastumist

Kaire Vahejõe, Luunja vallavolikogu, Parempoolsed

Uus valitsus on läinud kergema vastupanu teed ja püüab auklikku riigieelarvet lappida maksutõusudega. Omavalitsuste mured, nagu tavaks, delegeeritakse omavalitsustele –ääremaastumine süveneb veelgi.

Paistab, et uue valitsuse regionaalpoliitika on kabinetis sündinud, tuginemata analüüsile ja suhtlusele KOVidega, et mõista, kas kavas olevaid meetmeid on üldse mõistlik ja võimalik rakendada. Kuigi omavalitsused on aastaid rääkinud põletavast vajadusest rahakoti remondiks ja tulubaasi valemi ümber tegemiseks, on valitsuse nägemus sellest remondist pehmelt öeldes jabur.

Esiteks tehakse tulubaasi valem ümber selliselt, et jõukamad vallad, kus on rohkem tasuvaid töökohti, saaksid töötasudelt omavalitsuste eelarvetesse makstavast tulumaksuosast väiksema protsendi. Suurema protsendi jälle need omavalitsused, kus tasuvaid töökohti ja tööturul hõivatud elanikkonda vähem ning pensionäre rohkem. Tulude vähenemise kompenseeriks jõukamatele omavalitsustele uue valitsuse nägemuses maamaks.

Meenutagem, et maamaks tõusis niigi juba 2022. aastal, kui maa-amet viis läbi korralise hindamise, mille tulemusena maa väärtus hüppeliselt suurenes. Mõnes piirkonnas koguni mitukümmend korda. Vältimaks sama hüppelist maamaksu tõusu, seati maksule piir – maamaks saab aastas kasvada kõige rohkem kümme protsenti ja senise maksimaalse maksustamismäära ehk 2,5 protsendi asemele saab järgmisel aastal ülempiiriks üks protsent. Uue koalitsiooni plaan omavalitsuste finantsautonoomia suurendamiseks näeb hetkel ette vaid seda, et edaspidi lubatakse omavalitsustel maamaksu aastase kasvu piir soovi korral ületada.

Viimastel aastatel on oluliselt suurenenud kõikide omavalitsuste kulud, nii jõukamate kui ka vaesemate. Seda nii energiakriisi, haridustöötajate palgatõusu (millega kaasnes palgasurve kõikidele avaliku sektori ametikohtadele omavalitsustes) kui ehitushindade kallinemise jms tõttu. Rahahädas pole mitte ainult ääremaade omavalitsused, vaid ka jõukamad, kus proportsionaalselt on kohustused suuremad ning nõuded ja ootused omavalitsusele palju mahukamad.

Kasvava elanikkonnaga omavalitsustel on oluliselt suurem surve nii uute ühiskondlike hoonete rajamiseks, teenuste pakkumiseks kui ka infrastruktuuri välja ehitamiseks. Seega ei saa omavalitsuste tulubaasi remont endast kujutada suletud anumate süsteemi, kus ühest omavalitsusest raha teise pumbatakse, lootuses ühel hetkel tasakaal saavutada. Ühe käega justkui antakse, teisega võetakse jälle ära. Mis on siis selle ümberjagamise mõte ja millise probleemi see tegelikult lahendab?

Mitu omavalitsust on juba öelnud, et nemad maamaksu tõsta ei kavatse, kuna olukorras, kus riigimaksud niigi tõusevad, pole õige elanikke rohkem koormata. Rääkimata asjaolust, et kõrgete kohalike maksudega omavalitsus poleks atraktiivne uutele elanikele ja investoritele. Suures plaanis saab kõrget maamaksu, seejuures elanikke ja investeeringuid kaotamata, endale lubada vaid Tallinn ja selle mõned lähiomavalitsused. Seega maamaks regionaalprobleeme ei lahenda, vaid süvendab lõhet veelgi.

Teise maksuna on valitsus välja pakkunud automaksu. Kas tõesti usutakse, et see lahendab maapiirkondade probleeme? Täna on hajaasustuspiirkondades auto sisuliselt ainuke liikumisvahend, ilma milleta kuidagi hakkama ei saa. Autota ei saa lapsed lasteaeda ja kooli ega lapsevanemad tööle, nad ei saa osa avalikest teenustest ega osaleda ühiskonnaelus.

Automaks lööb valusalt just hajaasustuses elavaid elanikke, kes niigi kulutavad iga kuu suuri summasid transpordile. Nende täiendava maksustamisega ei kaasne mitte omavalitsuste paksem rahakott, vaid väljaränne sinna, kus asustus tihedam ja teenused lähemal. Ehk ääremaad jäävad tühjemaks ning rändesurve linnadele ja valglinnadele kasvab.

Toodud näited uuest maksupoliitikast tõendavad taas seda, mida omavalitsused teavad juba ammu. Et riik pole tegelikult kursis, kuidas inimesed Eestis elavad ja millised on nende valikud ning vajadused. Omavalitsuste tulubaas tuleb aga valdavalt riigilt ja on suures osas seotud kindla sihtotstarbega, mille rahandusministeerium ette kirjutab ja mida kontrollib.

Ehk oleks aeg sellest «jaga ja valitse» põhimõttest loobuda ning hakata kohalikke omavalitsusi ükskord usaldama? Kohapeal tuntakse oma piirkondi kõige paremini, teatakse kuidas ja kuhu raha suunata ning millised on võimalused ja prioriteedid. Ning maksudega narrimisest tõesti tulu ei tõuse.