AK kirjanduskool ⟩ Käkimäe kägu jääb kummitama

Juhan Liivi esimene jutustus Foto: Internet

1893. aasta veebruaris kirjutatud ja sama aasta juunis Postimehes järjejutuna ilmunud «Käkimäe kägu» võiks tänapäeval huvi pakkuda mitte niivõrd kirjanduslikust, kuivõrd Juhan Liivi isikuloolisest aspektist. Samas pääses just «Käkimäe kägu» trükki enne märksa tugevamaid «Varju» (1894) ja «Nõia tütart» (1895) ning oli Liivi esimene eraldi raamatuna ilmunud teos, kirjutab Juhan Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra.

Tähelepanuväärne on ka selle kordustrükkide arv: esimene üllitati juba 1903. aastal ning seni viimane 1996. aastal. Katkendiga «Suvehommik» jõudis teos Mihkel Kampmaa koostatud koolilugemikku esimest korda juba 1907. aastal, kinnistades end sel moel eestlaste teadvusse. Mine tea, ehk mängib rolli ka «Käkimäe käo» kõlaline, algriimiline moment – see pealkiri lihtsalt jääb kummitama.

Ideeliselt on «Käkimäe kägu» väga sarnane Liivi tuntuima jutustusega «Vari», võiks öelda koguni, et selle lühem ja visandlikum variatsioon, kus tegelaskujud ja süžeekäigudki suuresti kattuvad. Sarnaselt «Varjule» on siingi põhiteema mõisnike ebaõiglus talurahva vastu, vaesusest ja puudulikust haridusest tulenevad probleemid. Mõlemas kulmineerub süžee peategelase traagilise murdumisega, mis väljendub mõistuse kaotamises.